Teispäeval tegi peaminister Kaja Kallas Riigikogus ülevaate valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel, mida täiendas Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa Pakosta ning ainus tõeliselt kriitiline kõne selles NLKP-likus õhkkonnas tuli seejuures EKRE fraktsiooni saadikult Anti Poolametsalt.
“Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa Pakosta ütles: üle poole selles hoones vastu võetud seadusandlusest oli Euroopa õiguse ülevõtmine. Ja see oli massiivne, ütles Liisa Pakosta. Kui see ei ole suveräänsuse erosioon, siis mis asi see on? Kui me ei võta siin Eesti rahvaesindajatena omal tahtel seadusi vastu, vaid kusagil küll käsu korras, küll pealekaebamise eelnõud, küll tsensuuri eelnõud, küll liberaalset religiooni vikerkaarelippude lehvitamise näol. Kus see suveräänsus siin on? Üle poole tuleb meil kusagilt föderaalsetelt organitelt. Väga õige, Liisa Pakosta, see on massiivne, suveräänsuse ülevõtmine on massiivne. Aga kes seda siin ikka häbeneb?
Liisa Pakosta tõdes, et ELAK‑i näol loodi nagu väike parlament, ja tõdes, et oleme lühikese ajaga 66 eelnõude paketti läbi töötanud. Jah, Liisa Pakosta, see on õige termin: väike parlament. Aga võib-olla on tegu hoopis variparlamendiga, mis kaaperdab üha suuremal määral iseseisvust ning murendab põhiseadust viimastel aastatel eelkõige rohepöörde abil, millega võetakse liikmesriikidelt tagaukse kaudu üle maksude kehtestamise õigus. Pakosta ülistas energialiitu ja pangaliitu. Muidugi, keegi peab ju kandikul seda suveräänsust üle andma. Vabadust võetakse Orwelli retsepti alusel. Tõde väänatakse tõeministeeriumi õõnsate loosungite saatel, nagu nõukogude ajal.
Aga lubage ka üks tunnustus Liisa Pakostale: euronormide ülevõtmise stiil ülima entusiasmiga ametnike poolt on liiale läinud, see on selge, ja sellise entusiasmi, ametnike entusiasmi kritiseerimist ei ole kaua kuulda olnud. Ehk kui me päästame kas või mõne miljoni Eesti majandusele või jahutame bürokraatlikku kirge väänata ustava kupjana kolme soolase asemel kümme, siis me oleme midagigi teinud. Paraku võrreldes massiivse suveräänsuse õõnestamisega kipuvad Liisa Pakosta algatused jääma potjomkinluseks. Peaminister ütles kuldsed sõnad: hindama peab tegusid, mitte sõnasid. Kui juba tegusid teha, siis tuleks Eesti rahvusvahelise maine päästmiseks tal kiiremas korras tagasi astuda.
Peaministri ettekanne algas mõistagi Ukraina teemaga. Aga see oli õõnes paatos, sest peaminister on suurte summadega krediteerinud tumedat Vene äri. Ja kas me võime üldse rääkida moraalsest kompassist või peaks rääkima küünilisuse kompassist? Ma siiski tean ühte koalitsioonisaadikut, kes julges protesteerida. See oli Signe Kivi, kes raskelt ja pelglikult, ent siiski julges avaldada kahtlust, kas Euroopa Liidus ja meie rahvusvahelises suhtluses saab Eestit selline peaminister enam esindada. Andrus Ansip oli küünilise äri kritiseerimise osas siiski julgem ja otsekohesem, mis jätab siiski õlekõrre, et kunagi Reformierakonnas midagi muutub. Me oleme küünilisuse pantvangis, ka Ukraina on selle pantvangis, sest me oleme Eesti tõsiseltvõetavuse Ukraina eestkõneleja rollis maha mänginud.
Peaminister tuletas meelde, kuidas ta olevat teadnud juba 2014 Euroopa Parlamendis, kuidas Venemaa isu kasvab ja Venemaa on ohtlik. Tõesti, juba aastast 2014 peaks kõigile selge olema, et Venemaaga äri ei aeta. Aga peaminister ei suutnud oma pereliikmetele selgeks teha, et nii ei tehta. Pigem vastupidi, pandi isiklik raha äri kasvatamiseks sisse, sest süües kasvab isu. Seni, kuni praegune peaminister jätkab, on küünilisuse indeks koalitsioonile punases. Aga see ei takista õhkamist, eneseülistust ka Johanna-Maria Lehtme endisel erakonnal. Nende saadik hävitas Ukraina vabatahtliku toetamise maine. Õõnes, Liisa Pakosta, väga õõnes jutt! Vereäriga kuulsaks saamist ei pese maha ja te olete kõik ühes paadis selles.
Vaatame lähemalt, kuidas Euroopa Liitu tahetakse föderatsiooniks muuta. Prantsuse-Saksa töögrupi väljakäidud dokumendist, mis pakub välja ideed Euroopa Liidu reformimiseks pärast järgmisi valimisi. Selle järgi tuleks loobuda ühehäälsuspõhimõttest julgeoleku‑ ja maksupoliitikas nõukogu hääletustel. Saksa sotsiaaldemokraadist kantsleri Olaf Scholzi ettepanek on lausrünnak liikmesriikide suveräänsuse vastu ning tegelikult Euroopa föderatsiooni manifest. Ka Saksa välisminister kuulutas, et ühehäälsus tuleb lõpetada maksupoliitikas ja välispoliitikas.
Aga lubage siiski ka üks kompliment peaministrile, erakorraline kompliment, muidugi ka valitsusele, sest see, mida ma kuulsin eile ELAK‑is, et ei minda hurraaga kaasa selle Scholzi ideega – see on tunnustust väärt, sest olukord on väga ohtlik, kui Euroopa Liidu suurim liikmesriik teeb ettepaneku meil kõigil hops, ootamatult föderatsiooni astuda. Kas me oleme kunagi oma rahvalt sellist luba saanud? Mitte kunagi!
Ja muidugi rohepoliitika. See ongi maksuõiguse suurejooneline kaaperdamine, nõukoguliku plaanimajanduse tagasitulek. Mingisugust tehnoloogilist revolutsiooni siit ei tule, küll aga majanduse allakäik. Nii et kliimatotalitarismi tulek on paraku reaalsus. Aga kõik see kukub õnneks kokku. Kahjude hüvitamise ja olukorra taastamisega peame me tegelema ilmselt terve kümnendi või kaks. Igal juhul mõtlemisainet on meil palju.”