Lisaks välismaalaste seaduse muudatustele oli kolmapäeval Riigikogus menetluses veel teinegi massimigratsiooni turgutav eelnõu ehk töölepingu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (837 SE) teine lugemine. Ka see seadus sai EKRE-lt kõnedes tugeva kriitika osaliseks.
Anti Poolamets: “Oli huvitav kuulata ka ettekandja vastuseid, mis ainult kinnitas kõiki kahtlusi, et kuidagi meie riik muutub tõesti üha virtuaalsemaks. Kui ma loen teksti: eelnõuga reguleeritakse niinimetatud kolmandast riigist pärit töötaja töötasu maksustamisel tekkivat olukorda, kus mitteresidendist töötaja ehk väljastpoolt tulnud ettevõte, kellel ei ole Eestis püsivat tegevuskohta, ja mitteresidendist tööandja jaoks.
Muidugi ilustatakse seda mõne uhke Hollywoodi filmi näitega, aga nagu ikka, see uhke visuaal tõenäoliselt ikkagi lõpeb sellega, et kõikvõimalikud nomaadid, keda siin täna on ka nimetatud, kaasa arvatud diginomaadid, lihtsalt kasutavad meie maksusüsteemi ära.
Seda eelnõu tuleb vaadata paketis. Meil avatakse küll uksi tööjõule, eriti odavtööjõule. Eriti jahmatav on Kesk-Aasia lülitamine nende doonorite hulka, kes meile siia hakkavad tööjõudu tooma, vähemalt seadusandja visioonis. Me loeme seda seletuskirjadest, me kuuleme seda põhjendustest. Ehk siis tegelikult luuakse välismaalastele jälle soodustingimusi, avatakse uste kõrval aknaid ja kõikvõimalikke kõrvaluksi.
Loomulikult kõige hullem eelnõu oli siis, kui siin võeti vastu hiljutine odavtööjõu sissetoomise soodustav seadus. Aga ka see võimaldab siin trikitada, valetada, petta ja kasutada virtuaalsust veelgi rohkem ära ja meie maksuametit ninapidi vedada. Ega siis neid nomaade – ma pean silmas mitte diginomaade –, neid on ju ammu olnud siin küll ja küll. Riik on täis veetud neid, kes töötavad mustalt siin erinevates nii-öelda rahvuslikes restoranides. Restoranid ei täida niigi mingeid seadusi. Lähed, astud uksest sisse, proovid eesti keeles küsida menüüd, nad ei saa sinust aru. Sellised on mõned tüüpilised rahvusrestoranid, siis töötab tema tagatoas mõni mustalt töötav kokk ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. See on juba üsna ammune traditsioon.
Iga hinna eest pressitakse üle ukse siin. Ma ei hakka neid mahlakaid näiteid tooma kuidas. Või siiski. Üks välismaalane isegi leidis Eestist naise, et saada siia …, ja hakkas kokaks, ja samal päeval, kui sai lõpuks siia alaliselt jala maha, samal päeval jättis ka naise maha. Isegi selliseid pööraseid trikke kasutavad kaugete maade Euroopa ja Eesti viisa noolijate poolt. Alatust on palju ja ma ei näe mingit põhjust lihtsalt avada neile uusi võimalusi.
Vastuolulised uuringud olid siin. Ma leidsin ühe uuringu, kus öeldi, et, turismiuuringus, et väliskülastajate piiriuuringus esitati küsimus, kas peate ennast diginomaadiks. Tulemused näitasid, et 3% uuringus osalenuist vastas sellele jaatavalt, mis tähendab, et vaid ühe aasta jooksul külastas Eestit umbes 51 000 diginomaadi. See mõiste on muidugi laialivalguv, aga eelnõu seletuskirjas on öeldud, et kui kümnendik e-residentidest sooviks taotleda viisat kaugtöö eesmärgil, võiks e-residentide seast potentsiaalseid taotlejaid olla umbes 1400 inimest aastas.
Lähme korraks e-riigi, e-residentsuse juurde. E-residentsuse osas on meile ju ka Euroopa Liidust ette heidetud, et see on ideaalne rahapesumasina ärakasutamine, rahapesukanal, mille kohta meie saame siin uhkelt propagandistlikke hüüatusi teha, põnevaid uudiseid ajakirjandusse. Aga tegelikult oleme loonud uue rahapesukanali, kus kahtlase mainega tegelased loovad Eestisse ettevõtteid ja pesevad ja pesevad raha. Ja ka meie julgeolekuorganid ei saa nende kontrolliga hakkama.
Nii et rahapesu ja finantskuritegevus voolab meile e-residentsuse kaudu sisse ja ka selle kanali peaksime kinni panema. Me oleme e-riik ka ilma rahapesuta, võtame ikka rahulikult. Ja sellise valdkonnaga kiitlemine ja edvistamine tegelikult viib meid rahapesuriikide hulka tagasi nii või naa. No me olemegi selle kaudu. Mis siis, et ühes kohas püütakse kanalid kinni panna, siis teises kohas hoitakse nad lihtsalt külmalt lahti nagu e-residentsuse puhul. Ja nagu öeldud, e-residentsuse kaudu soodustatakse ka diginomaade. No mida head annab meile kuskilt Bangladeshist tulev nomaad, diginomaad?
Kogu see riik on mingiks simulaakrumiks muudetud, mingisuguseks nomaadluse taimelavaks. Kes meile siis tegelikult tähtis on, kas Eesti kodanik, põliselanik või mingid nomaadid? Ma näen juba viimased viis aastat nagu eriti innukat nomaadluse ajastu tekkimist, kuigi ka varem me nägime, nagu öeldud, et viis korda on kasvanud islamiusuliste immigratsioon. Kas meile selliseid nomaade ikka vaja on? Minu selge arvamus on, et ei ole.
Nagu siin eelnevates kõnedes öeldud, et see nomaadlus kõige laiemas mõttes, massiimmigratsioon on Euroopa viinud krahhi äärele. Teie olete ka tikkudega mängimas bensiinikanistri juures ja see plahvatab mujal Euroopas niikuinii. Ja meie peame tegema kõik, et meie ei osaleks tikkudega mängimises bensiinivaadi juures.”