Teisipäeval oli Riigikogu menetluses üks valitsuse maksutõususeadusi, mida serveeriti reformierakondlikul ja “ligilikul” viisil ehk valetades, mida märkis ära ka EKRE nimel sõna võtnud Anti Poolamets.
Anti Poolamets: “Saan eelkõnelejatega ainult nõustuda, mis puudutab mandaadi täielikku puudumist nende maksutõusude osas. Me peame seda meelde tuletama, sest muidu kordub see kõik järgmistel valimistel samal moel. Valetatakse, hanitatakse, petetakse ja sellele lisanduvad kõikvõimalikud muud manipulatsioonid. Tuleb jälle uus Prigožini skandaal, tuleb jälle Stroomi ranna skandaal.
Vaadake, see on üks erakordne võimuallikas, kui valimisi manipuleerida. Olgu see R-Hooldusest supsutatud raha või kuskilt mujalt, võidad valimised, võidad ka õigussüsteemi endale. Kes määrab – kes määrab, mitte ei vali –, kes määrab õiguskantsleri? Õiguskantsleri määrab see, kes on korralikult supsutanud, kes on korralikult ämma kappides möllanud. Kes määrab riigikohtuniku? See, kes on korralikult sutsutanud, ämma kappides möllanud. Riigikohtunikud otsustatakse ära siin.
Aga kui valimised osutuvad ebaõiglasteks, siis tekib meile ka ebaõiglusel tuginev kohtusüsteem, ebaõiglust toetav õiguskantsler või see, kes üldse midagi ei toeta ja on vait tänu tellijatele, kes siit tulid, kes on korralikult supsutatud. Samamoodi riigikohtunikud. Kui valimiste ajal petta, valetada, siis on võimalik saada Riigikohtust ideoloogiliselt sobiv tellimus. See on näide sellest, kuidas Eesti riiki on pikalt valitsetud. Piisab ühest Prigožini skandaalist ja valimised on taskus. Piisab e-valimistest ja valimised on taskus. Kontrollimatutest e-valimistest.
Kõik need on mitteusaldusväärsed otsused. Valijate usaldus peaks olema A ja O, millega siin majas oleks võimalik tegutseda. Teil seda usaldust ei ole ka numbriliselt ehk siis alla 20%-line toetus koalitsioonile. Ja kui me võtame nende hulgast maha eelistuseta valijad, siis umbes 13% otsustab meie majanduse kängumise üle. Umbes 13% otsustab radikaalse energiasüsteemi lammutamise üle. Umbes 13% valijatest otsustab kõige üle. Ja sellega on halvasti.
Ma räägin sellest, kuidas teil puudub igasugune mandaat maksutõusudeks. Ja see ongi kõige olulisem. Te tulete meile jälle maksutõusudega siia ja teil ei ole mitte mingit usaldust. Eriti kurvad lood on Eesti 200-ga. Teil ei ole mingisugust õigust üldse valitsuses istuda, sest teie oma valijad ei toeta teid. Te olete kaotanud täielikult omaenda valijate usalduse. Usalduse puudusel te ei saa tegelikult ühtegi sammu astuda ja te peaksite laiali minema. Nii lihtne see ongi.
Vaatame, kas teisiti ka saab, kas või julgeoleku teemadel. Loomulikult, julgeoleku taha on kõige kergem pugeda, kui hakatakse majandust ruineerima, kui hakatakse ettevõtetel ja majapidamistel olukorda keerulisemaks tegema.
Aga mida tegid lätlased? Lätlased peaksid meile igas mõttes eeskujuks olema, nii läti keele positsiooni kindlustamise osas, Rail Balticu rahade raiskamise tõkestamise teemal kui ka maksupoliitika teemal. Nimelt teatas Läti, et ta ei plaani kaitsekulude tõstmist maksutõusudega katta. Selle asemel asutavad lätlased kaitse- ja julgeolekufondi, emiteerides miljardi eest valitsuse 5-aastaseid võlakirju, ja peaminister lubas, et erinevalt Eestist maksud ei tõuse.
See on oma rahvalt laenamine, mis on kõige mõistlikum. Ka meie eelmine riigivõlakirjade emiteerimine oli väga edukas ja suurema osa ostsid sellest emissioonist ära Eesti kodanikud. Ja kui Eesti kodanikud teenivad sellega intressi, siis on see väga tervitatav, selle asemel et välispankadele raha pumbata.
Ja Lätis samamoodi plaanitakse riigikaitse kõrval tugevdada ka sisejulgeolekut ja otsida näiteks lisatulu riigi aktsiaseltside kuni 10%-lise vähemosaluse suunamisest avalikule enampakkumisele. Ka nende firmade puhul, mille erastamine ei ole seni läbi läinud. Ja lisaks on veel idee kaasata kaitseinvesteeringutesse erakapitali PPP-projektide kaudu. Ja esimene suurem ühisprojekt on Kekava ümbersõit, millega kõik pidavat olema rahul. Seda mudelit oleme me ka Ratase valitsuse ajal välja pakkunud ja minu meelest võiks sellega edasi minna.
Ja julgeolekumaks, millest on juttu olnud, see on nii laiali puistatud, et keegi ei saa aru, kuhu see raha läheb. Ehk siis kaitsefondi puhul oleks asi selgem, arusaadavam. Ja muidugi lihtne majandusteooria, et lõputult ei saa makse tõsta. Sellepärast, et siis ei hakka maksud laekuma.
Ja see on probleem ka julgeoleku mõttes, sest me võime ju protsendi määrata viieks, aga kui raha laekub kogu aeg vähem, ettevõtted on kehvas seisus, siis see päris rahas lõppsumma ei saa olema sugugi nii suur, nagu me maksutuludest oletame. Ja seda on nii paljud riigid läbi käinud, kes muudkui keeravad makse peale, lõpuks ollakse ikkagi kitsikuses, sest ettevõtted panevad maksud kinni, ettevõtted hakkavad Eestist ära kolima, ettevõtjad hakkavad Eestist ära kolima.
Oli vist värske näide, kuidas Postimehe omanik otsustas oma firmad viia Luksemburgi, ehk kapitali põgenemine juba toimub. Aga muidugi, kui need, kes räägivad enda patriotismist, nagu Postimehe suuromanik, võiksid ju päriselt ka Eestis maksu maksta. Nende puhul ma ei ole sugugi kindel, et see käitumine oli Eesti riigi kaitse või üldse Eesti ühiskonna toetamise osas aus. Mõtleme ka seda, kuidas pankadelt saada maksud kätte ja kuidas suurfirmad peaksid ka panustama Eesti kaitsevõime tõstmisse rohkem.”