Kolmapäeval üritas võimuliit Riigikogus taas üht rändeust avada ehk toimus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu teine lugemine. EKRE saadik Anti Poolamets tegi ettepaneku eelnõu menetlemine katkestada.
Anti Poolamets: “Oleme järjekordselt sellise eelnõu juures, mis on puhtföderaalne seadusandlus. Ehe näide föderalismist, kus teil ei olegi mingeid valikuid. See, mis on teile antud, see siis tuleb täita.
Aga mida see tähendab? See tähendab, et meil ei ole suveräänsust. Me peame täitma, mida suurriigid on üle meie pea otsustanud. Meie oleme alluvad. Nii käibki suveräänsuse järkjärguline äraandmine. Ja ülimalt kriitilistes valdkondades.
Sisseränne! Me oleme niigi massisisserände sihtkoht. Euroopa riigid ägavad massisisserände all. Aeg-ajalt näevad mõne Euroopa riigi tänavad välja nagu sõjatsoon. Prantsusmaal märatses ühe viimatise mässu ajal paarsada tuhat sisserändajat, põletati raekodasid, põletati autosid tuhandete kaupa ja mõned piirkonnad nägid välja nagu mõni Ukraina linn pärast raketirünnakut: põlenud autod, laialiloobitud kivid.
Tegu ongi siis rahvusriikide jaoks ülimalt kriitilise valdkonna tsentraliseerimisega, mis on kahetsusväärne ja väga ohtlik pretsedent. Ja loomulikult hakkab see lõhkuma meie niigi surve all olevat rahvusriiki või õigupoolest seda, mis rahvusriigist järgi on jäänud pärast karmi käega sisserände soodustamist.
Ja ümberjagamismehhanismid solidaarsuse sildi all! Tõepoolest, paljud liikmesriigid on olnud rändesurve all, aga kui proua Merkel ütleb, et laske kõik minu juurde tulla, miljonilised massid liiguvad läbi Euroopa, midagi nii hullu on raske meelde tuletada. Viimati jõuga ümberasustamine, kui Preisimaalt põgenesid Punaarmee eest ära liikuvad sakslased, keda oli miljoneid ja keda lasti põhja laevade kaupa, kus suurimad hukkunute arvud olid 10 000.
Ja nüüd me oleme siis olnud tunnistajad 2015–2016 pagulaskriisiaegsele Euroopast läbimarsile. Kas meie peame vastutama nende riikide eest, kes pahausklikult, pahatahtlikult on teistele õnnetuse kaela tõmmanud?
Ungari, keda teile nii väga materdada meeldib, oli ainukene riik, kes hakkas vastu pagulaskriisi ajal ja ehitas kiiresti oma piirile korraliku tõkkeaia. Aga teate, nad said halastamatult sõimata, et nad ei lubanud sadadel tuhandetel marssida läbi, kott seljas, läbi oma maa, ei tea kuhu, ei tea kes, ei tea mida tegema.
Vaat see ongi see solidaarsus, see on pettus, millele tuleb vastu hakata. See ei ole solidaarsus. Autute, ebaväärikate valitsuste sigatsemine ja oma rahva reetmine, piiride mahalõhkumine, migrandimasside kontrollimatu sissetung, selle võimaldamine. Meie ei pea vastutama proua Merkeli, võiks öelda, oma rahva vastaste tegude eest.
Mis on tagajärg? Iga natukese aja tagant loeme peale migrandimässude sellest, kuidas mõnes Saksa raudteejaamas kedagi pussitati. Kas see ongi see rahusadam, kuhu meid solidaarsuse teel viiakse, või siis hakkame kinni maksma? Meie näitel me maksame selle eest, et me ei võta migranti vastu. Kellele maksame? Mille eest? Kas selle eest, et vastutustundetu tegevus on migrantide vastuvõtmisel muutunud normiks või?
Me peame kogu Euroopa migratsioonipoliitika, asüülipoliitika ümber keerama, enne kui kõik põlema läheb. Praegu on ainukesed riigid Ida-Euroopa riigid, kes on vastu hakanud ja kellel selle tagajärjel me ei näe, et raudteejaamas pussitatakse, et linnad põlevad, autod põlevad, mošeed kerkivad. Me ei näe seda Poolas, me ei näe seda Ungaris, me ei näe seda Tšehhis.
Aga varsti näeme me Eestis, sest juba plaanitakse heast peast mingit Türgi tehast Kiviõlisse, meiega konsulteerimata, öeldakse, et siin tehakse 1000 töökohta. Ma ei tea, kust need töökohad tulevad, võib-olla tuleb 500 türklast siia, võib-olla 1000. Ma ei ütle, et see tehas peaks olema välistatud. Aga me tahame teada, me tahame teada, keda meile siia tuuakse ja mis alustel ja millal te siia mošeesid ehitama hakkate.
Eestis on viiekordselt kasvanud kümne aastaga islamitaustaga, islamiusuliste kogukonna arv. Kaitsepolitsei on hoiatanud, et radikalism tungib ka Eestisse. Kas meil on tõesti nii lühike mälu, et me ei mäleta, kuidas üks usbekk, kes oli pettunud selles, et ta ei saanud asüüli, ajas alla Rootsis, meie naaberriigis, veoautoga hulga inimesi? Kas me ei mäleta, et Turu linnas lõigati kõri läbi naisterahval, kes kõndis pahaaimamatult tänaval, sest üks migrant, kes oli jällegi pettunud, pidas olukorda selliseks? Lähme edasi. Kaks Eesti kodanikku on surma saanud autorünnakus Prantsusmaal. Kas me ikka peame neid meeles? Kas me oleme neile lilli viinud? Kas me oleme neid mälestanud?
Ja olukord läheb aina hullemaks, ja mis veelgi hullem, meie enda valitsuse kaasabil. Kas me olemegi nii kaugele jõudnud, et meid õõnestatakse omaenda rahva esindajate abiga? Mina ei ole sellega nõus ja EKRE fraktsioon ei ole sellise abituse, kaitsetuse, võltssolidaarsusega nõus. Teeme ka ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada.”