Täna tuli teade endise kaitseväe juhataja Johannes Kerdi ootamatust surmast. EKRE poliitik Anti Poolamets meenutab oma kunagist võitluskaaslast ja kolleegi Riigikogus suure austusega. Poolamets rääkis, et kui nad 2019. aastal Eesti delegatsiooniga Luksemburgis Euroopa Julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni Parlamentaarse Assamblee aastaistungil käies üle pika aja juttu said ajada, väljendas Kert tõelist kamraadlikkust ja tuletas meelde 1991. aasta ühiseid võitlusi.
Muu hulgas rääkis ta põneva loo, kuidas ta korraldas Tartusse eksiilvalitsuse sõjaministri Jüri Toomepuu salajase visiidi.
„Mees, kes suhtus minusse kui vanasse sõpra, vaatamata sellele, et olime Kaitseliidu raames harva kohtunud. Tunnen tema osas samamoodi, nagu oleks lahkunud vana sõber. Kuigi Johannes tegi kaitsejõudude nullist ülesehitamisel hiiglasliku töö, on ta minu silmade ees halli kampsunit kandva, enesekindla habemikuna, kes rivistas noori kaitseliitlasi 1991 aastal ajaloolaste ühiselamu koridorides ja viis nad augustiputši ajal raadiomaja juurde barrikaadidele, vanaisa kingitud vintpüss magamiskotis. Puhka rahus, Johannes!“ lausus Poolamets.
Uued Uudised avaldab Anti Poolametsa meenutuse
„Suuremaks mölluks läks mõistagi augustiputši ajal, kui koguti võitlejad kokku ja mindi nendega Tallinna raadio- ja telemaja kaitsma. See kokku koguja oli Johannes Kert, kelle korraldatud rivistust Pälsoni ühiselamu koridorides ma ikka mäletan – seda habeme ja halli kampsuniga meest.
Igatahes olin ma sel ajal suvisel arhiivipraktikal Tartus, olime Toomemäe arhiivis parasjagu lugemas vanu saksakeelseid kõverikke, et saada aru sellest keerulisest gooti stiilis kirjast.
Siis tuli Hiiobi sõnum, et Moskvas on toimunud riigipööre.
Kõige meelsamini oleks ma ikkagi enne relvad üles otsinud ja seejärel läinud. Eks sellest oli juttu ka, et kõige mõistlikum oleks relvastatud vastuhakk selle asemel, et lihtsalt paljakäsi neile vastu minna. Aga kus sa neid relvi siis ikka saad? Kuigi osad Tartu maleva liikmed olid valmistunud kastide kaupa Molotovi kokteile. See episood nähti seal ära, kuidas värisevate kätega Tartu malevlased panid oma Molotovi kokteile valmis, kui Pihkva dessanti diviisi kolonnid barrikaadidest mööda sõitsid.
Meie istusime koos ühe ajaloolasega Tallinnas raadiomaja ees, puhkasime pärast patrullimist ja ringikõndimist perimeetri peal jalga, kui järsku kostus lähenevat tankimürinat. Selle peale hüppasime nagu kokkulepitult püsti ja panime sõna lausumata jooksuga oma positsioonide poole barrikaadidele, mis jäid Liivalaia tänava joonele. Nii, et, see Eesti iseseisvuse taastamise öö möödus minul kraanakabiinis barrikaadi peal, kus ma valvet pidasin.
Aga ma sain alles hiljuti teada, mis oli meie pealikul Johannes Kerdil magamiskotis, mida ta kogu aeg kaenla all tekki mähituna kaasas tassis.
Kui me käisime Riigikogu liikmetena ühel kogunemisel Luksemburgis, siis oli meil natuke aega, et neid asju meelde tuletada. Johannes Kerdil oli hea meel, et üks tema endine võitluskaaslane seal temaga kokku sattus. Ja siis ma küsisin, et kuule, mis sul seal magamiskotis ikkagi oli. Ja Johannes ütles, et see oli tema vanaisa kingitud vintpüss Teise maailmasõja ajast.
Vanaisa oli enne oma surma kinkinud selle Johannesele, öeldes, et hoia seda, nüüd on sinu kord iseseisvuse eest võidelda. Seda näidet olen ma kasutanud alati, kui räägitakse kasvatuse tähtsusest.
Väga paljud vaikisid ju maha Nõukogude okupatsioonikuriteod või selle, et võideldi Punaarmee vastu ja seetõttu läks kogu informatsioon noorte jaoks kaduma. Sellistes propagandatingimustes võis noorest inimesest saada hoopis rõõmus Nõukogude võimu kaastöötaja ja innukas parteilane.
Johannes Kerdi näide ütleb, et sinust võib saada ka iseseisva riigi kaitseväe juhataja, kui su vanaisa kingib sulle oma vana vindi, öeldes, et poiss, sina pead minu tööd jätkama.“