Kolmapäeval oli Riigikogu menetluses “Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (represseeritute ja tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijate toetuse suurendamine) eelnõu”, EKRE poolt pidas kõne Anti Poolamets.
“Täna oleme siin saalis teemaga, mis tuletab meelde meie tänuvõlga represseeritute ees. Eesti Represseeritute Registri Büroo mustadesse raamatutesse on kantud enam kui 237 000 inimese andmed. Kui me mõtleme, et igaühel neist olid ka pereliikmed, siis me näeme ju, et igas Eesti peres on olnud represseeritud. Ma tsiteerin 1949. aastal Kasahstani steppi kümneaastasena küüditatud Marju Toomi. Ta küüditati oma sünnipäeval.
Tort jäi laua peale, kui nagaanidega mehed last külmal hommikul mööda Põltsamaa linna lohistasid. Külas poleks me suutnud ellu jääda. Ema nõustus, et meid kolitakse steppi 15 kilomeetri kaugusele külast, kus asub kolhoosi karjafarm, laut paarikümne lehmaga. Et ellu jääda, me kolime emaga. Kolhoosi piimamees aitab meie vähese varanduse, mõned kotid ja puust kohvri härjarakendile. Meie elukohaks määratakse akendeta palkidest ait. Nurgas põrandal on hunnik põhku. Alles hiljuti olin olnud pimeduse, külmuse, kurjuse vang kitsas, Siberisse suunduvas küüdivagunis, mu ümber ahastus, hirm, meeleheide.
Represseeritute toetust maksti praegu välja möödunud aastal 7065 inimesele ja Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerijatele sotsiaaltoetust 438 inimesele. Ehk tegu on ju pidevalt ja kiiresti väheneva inimgrupiga. Ja ka see kohustab meid oma tänuvõlga nüüd täitma, mitte kunagi hiljem, sest me teame, et mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem on vaja ravimeid, seda keerulisemaks läheb olukord. Ja me võime öelda, et ka see … Mõistagi on praegune toetus jäänud ajale jalgu, aga ka see, mida välja pakutakse, on tagasihoidlik, väga tagasihoidlik panus, mida me saame teha. Ma leian, et see summa peaks olema kordades suurem, et see midagigi kompenseeriks. Aga need inimesed lihtsalt on väga vähenõudlikud ja nad ei tee palju häält.
Aga millised oleksid siis katteallikad?
Katteallikad. Me kuulsime, et represseeritud mõistsid vajadust riigikaitsekulude tõstmise osas ja ei nurisenud, kui nende toetus üha väiksemaks jäi. Aga mida me siin näeme praegu pahatihti riigikaitsekulude sildi all? 70 miljonit haihtub õhku kusagile, raha kaob. Vaatame edasi, Kadriorus toimub palgaralli. Kas Kadrioru ametnikud ei võiks mõelda, et riigikaitse on oluline? Et me oleme ka tagasihoidlikud, me ei lähe nõudma jälle 300 000 eurot, mis on umbes sama summa, mida me praegu mõtleme represseeritutele lisada. Ma ei näe sealt samasugust mõtteviisi, nagu paljukannatanud inimesed omavad.
Läheme edasi. Sajad tuhanded lähevad marksistlikele MTÜ-dele. Ärme unustame, et marksismi hävitustöö tõttu need inimesed ära viidigi, hävitati, küüditati, represseeriti. Ühesõnaga, valitsus keerab külmalt neile selja, tal on prioriteedid alati paigast ära. Kui on vaja miljardeid subsiidiumeid aferistidest tuulikuärimeestele. Palun! Raha lendab. Aga kui on vaja meie vanaemadele, vanaisadele, kes on põrgust läbi käinud. Ei ole, raha ei ole! Me mõtlesime, et raha ei ole. Vaadake riigieelarvet ja te näete – see on absurdne, kuhu raha uputatakse.
Represseeritud, kellel on represseeritu tunnistus, saavad represseeritu toetust, aga tuleb märkida, et ka selle tunnistusega on palju probleeme. Nimelt, 23. augustil sel aastal Pilistveres kogunenud kommunismiohvrid saatsid Riigikogu liikmetele avalduse, et represseeritud isiku seaduse rakendamise praktikas on hulgaliselt keeldumisi represseeritu tunnistuse saamisel, kes on kannatanud, eriti Siberis sündinud laste õigus. Ka Ülle Madise nende hinnangul ignoreeris nende muret ja seetõttu nad leidsid, et Ülle Madise ei ole oma ülesannete kõrgusel ja ei sobi ka presidendiks.
Eelnõu §-ga 2 suurendatakse ka Eestist sunniviisiliselt tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisele saadetud inimestele makstavat toetust. Kui me vaatame numbreid, siis nendegi number on ju erakordselt palju vähenenud. Kui kunagi saadeti sinna 4833 meest, siis nüüd räägitakse mõnesajast. Mida me sellest järeldame, et nii järsk langus on represseeritutega sisuliselt võrdsustanud Tšernobõli avarii likvideerijate arvukuses? Me järeldame, et nende inimeste tervis on saanud rängalt kannatada. Ka siin me nägime kunagi EKRE ridades ühte Tšernobõli katastroofi likvideerijat ja me kuulsime jahmatavaid lugusid sellest, kuidas paljud kaotasid oma tervise. Ma tean ka inimesi, kes loobusid laste saamisest pärast kiiritada saamist. Ehk siis seetõttu mõelgem sellele, et just need inimesed peaksid olema meie kõige esimene prioriteet, keda tähele panna, kellest hoolida ja kellele ka õige väikesel määral, milleks me võimelised oleme, nende kannatusi kompenseerida.”