Teisipäeval tutvustas Anti Poolamets Riigikogus EKRE pedofiiliavastast eelnõu, mille epsteinlik parlamendienamus tagasi lükkas.
Ometigi on tegu väga tähtsa algatusega, sest nagu tõi esile Martin Helme oma kriitikas Signe Riisalole: “Sina muretsed pedofiilide õiguste pärast ja põhiseadusliku kaitse ja võrdse kohtlemise pärast. 2024. aastal registreeriti Eestis 746 seksuaalkuritegu, neist 647 oli alaealiste vastu. 2023. aastal olid vastavad numbrid 731 ja sellest 731-st 637 oli alaealiste vastu, kusjuures 85% olid tüdrukud ja 15% olid poisid. 85–90% seksuaalkuritegudest, mis Eestis on registreeritud, on laste vastu. Ja sa tuled ja räägid meile siin hingestatult sellest, kuidas teie tegite seaduse, loed üles mingisuguse tohutu keerulise konstruktsiooni, kuidas see tegelikult ei teinud pedofiilidele midagi paremaks, aga vaat, kui me nüüd tahame seda seadust tagasi keerata, siis seda ei tohi teha, sest sellel mingit efekti ei ole.”
Anti Poolamets tutvustas eelnõud: “Millest see eelnõu on ajendatud? Nimelt, veel üsna hiljuti tuldi välja lastekaitseseaduse muudatustega, mille tulemusel on osa lastevastaste kuritegude osas võimalik lastega töötamise piirang ümber hinnata. Ümber hinnata! Kuulsite õigesti. Samuti on selle ümberhindamisega seotud karistusregister, kus siis teatud kuritegude ja teatud isikute kohta enam arhiiviandmeid ei väljastata. Selle olukorra tagasipööramiseks see eelnõu ongi, sest meie hinnangul tehti tõsine viga.
Vaadates olukorda, kuidas tegelikult pedofiiliakuriteod on vähemalt internetis lausa plahvatuslikult kasvanud, siis ei ole see mõistlik. Oluline moment on just see, et me peaksime lähtuma ju sellest, millest lähtub seadus põhimõtteliselt. Ehk seksuaalkurjategijate tausta kontrollimiseks kasutatakse üsna ranget karistusregistri kontrolli ehk kohustust kõigile neile, kes soovivad asuda tööle lasteasutustesse.
Lastega töötamise piirangute puudumist tuleb kontrollida karistusregistrist enne inimese tööle või tegevusse võtmist ning edaspidi vähemalt 12 kuu jooksul. Kohustus ei puuduta ainult palgalisi töötajaid, vaid ka vabatahtlikke ja teisi inimesi, kes puutuvad oma tegevustes lastega regulaarselt kokku. Selle osas aeg-ajalt eksitakse, aga mitte niivõrd nendes asutustes, kus on lastega põhitegevus, vaid kus täiskasvanutega töötamise kõrval on ka lastega töötamise ülesandeid. Ehk ühtpidi on see kontrollimehhanism olemas, aga kurb on see, et riik on ise teinud lahti mõned kanalid, mis on pahaendelised.
Võtame siis mõned inetud juhtumid siit tänasest olukorrast. Hiljuti, lausa mõni päev tagasi käis Rakvere haigla juhtum läbi, kus lastega töötab edasi arst, kellel on lastevastase kuriteo eest karistus. Selle kohta kommenteeris advokaadibüroo Lindebergi juhtivpartner Keio Lindeberg, et lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna ei tohi tegutseda isik, keda on karistatud või kellele on kohaldatud sundravi laste vastu toime pandud kuriteo eest, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud või mille karistusandmed on karistusregistrist kustutatud ja kantud arhiivi.
Need viimased laused on väga tähtsad. Varem ei olnud seda arhiivijuttu väga kuulda, aga nüüd, pärast piirangu ümberhindamise sissetoomist on igal pool see klausel, et no kui selle pedofiili kohta käiv materjal ei ole just arhiivi kantud, siis on kõik korras. Nii et arvestage, et on privilegeeritud pedofiilid, kelle andmeid ei näidata, kes võivad minna ja töötada riigi tahtel lastega, ja on need tavalised.
Järelevalve teemal veel üks näide, kuidas Ihaste ratsakool lasi karistatud pedofiili jälle noortega töötama, endise ratsakooli direktori ja endise laste juhendaja. Lihtsalt ei oldud hoolsad, ei kontrollitud, aga võib-olla ka meelega ei kontrollitud. Kuidas sa nüüd kiusad inimest? Ehk siis tegelikult hoolsuskohustust rikutakse.
Nii et praegu võib täheldada digitaalse ahvatlemise ja netipedofiilia plahvatuslikku kasvu, kus kurjategijad otsivad ohvreid sotsiaalmeedia ja suhtlusrakenduste kaudu. Usalduspositsioonil olevad isikud on üks riskigrupp. Tihti on raputanud ühiskonda juhtumid, kus laste kuritarvitajateks osutuvad inimesed, kellel on lastega töötamise tõttu vaba juurdepääs ja ühiskondlik usaldus, näiteks treenerid, huviringide juhid, lasteasutuste töötajad, tugiisikud. Nii et ainuüksi 2025. aasta esimese üheksa kuuga avastas politsei Eestis üle 50 internetis tegutseva pedofiili. Politseile peab siin kiitust avaldama.
Nüüd, see praeguse eelnõu tekst. Nimelt, siin on loend praeguses karistusseadustikus. Isik, keda on karistatud kriminaalkoodeksi § 118 lõike 2 või § 202 alusel või karistusseadustiku 175, 1751, 178 või 179 alusel, võib esitada Sotsiaalkindlustusametile taotluse lapsega töötamise piirangu ümberhindamiseks – ümberhindamiseks! –, kui piirangu aluseks olev tegu ei ole kehtiva õiguse kohaselt karistatav või on üle viidud teise süüteokoosseisu alla. Väga oluline on ka selle teine pool: viidud teise süüteokoosseisu alla. Ega mõningane sõnastuse muutus, kuigi seaduse mõte jääb samaks, ei muuda seda persooni tabula rasa‘ks.
Nii et taotluse ümberhindamiseks praeguse seisuga esitatakse ümberhindamise aluse ja vajaduse kohta Sotsiaalkindlustusametile, kes lahendab taotluse 60 päeva jooksul ning tunnistab isikule kehtiva lapsega töötamise piirangu kehtetuks, kui taotluse esitamise ajal ja nii edasi. Pikk nimekiri. Kui on isiku karistusandmed kustutatud ja kantud arhiivi.
Aga eks meil oleks huvitav teada saada, millised kuriteod enam ei ole probleem Sotsiaalkindlustusameti arvates. Kohe tsiteerin. On üks paragrahv, mis oli vanas kriminaalkoodeksis, mille nimi oli pederastia. Aga huvitav lugu on nüüd sellega, et tundub, et neil ongi kuidagi erikohtlemise alla läinud homoseksuaalid, kes kuritarvitavad alaealisi. Kas see ei olnudki selle muudatuse mõte? Milline privileeg siis neile peaks olema?
Sellesama paragrahvi all, see § 118, mis oli vanas kriminaalkoodeksis, oli ka lõige 2, mille järgi võib ümber vaadata. Ehk siis homoseksuaal, kes on kuritarvitanud teadvalt nooremat kui 16-aastast isikut – vana reegli järgi oli vabadusekaotus kahest kuni kümne aastani. Kuni kümne aastani! Seda võib siis nüüd ümber vaadata! See persoon võib siis nüüd lastega töötada, sest homoseksuaalsus on ju, paistab, alaealiste suhtes ka nüüd legaalseks tunnistatud.
Midagi on siin viltu läinud teie ümbervaatamistega. Kuni kümneaastase räige kuriteo eest – niimoodi võiks ka mõni, ma ei tea, tänapäeval eriti räigeid kuritegusid toime pannud tüüp – 15 aasta pärast mingi ümbervaatamise põhjal jälle pääseda lastele ligi. Ehk siis need, kes seda seaduse ümberhindamist tegid, ikka väga hoolega ei lugenud, millega nad tegelesid.
Millised paragrahvid veel ümberhindamisele on läinud, mille alusel võib siis lastega edasi töötada? Paragrahv 202, alaealise kaasatõmbamine kuritegevusele või prostitutsioonile – ümber hinnatud, võib ümber hinnata. Eks ole huvitav? Inimkaubandus alaealise suhtes – § 175. Võib ümber hinnata! Meie Sotsiaalkindlustusamet on sõbralik. Ehk siis räigete lastevastaste kuritegude toimepanijate õigused võib taastada lastega töötamiseks.
See ei ole tegelikult normaalne. Mulle on isegi arusaamatu, kuidas kogu see protsess jooksis lati alt läbi, sest lastega töötamine endistele kurjategijatele ei ole mingi privileeg. Riigil on õigus alaealisi kaitsta, lapsi kaitsta. Kas siis riigis on vähe tegevusalade klassifikaatoreid, mille järgi võib tööl käia – labidamehest kuni lenduriteni? Aga ei, neil on tingimata vaja lastega töötada.
Nii et lugege või kuulake õieti sedasama paragrahvi, mis on inimkaubandus alaealise suhtes. Noorema kui 18-aastase isiku mõjutamise, värbamise, vedamise, üleandmise, saatmise, vastuvõtmise, varjamise, majutamise või tema üle saavutatud kontrolli vahetamise, üleandmise või muul moel inimese asetamise eest olukorda sellises olukorras hoidmise eest, mille eesmärk on tema ärakasutamine prostituudina või muuks seksuaalseks tegevuseks, sunniviisiliseks tööks, kerjamiseks, orjuses või muus samalaadses olukorras hoidmiseks, sunnitööks, kuritegelikuks tegevuseks, elundite eemaldamiseks, asendusemaduseks, kui asendusema oli alaealine, sundabieluks ja nii edasi. Eks ole huvitav! Ümber saab vaadata, kui last plaaniti orjusesse müüa!
Paragrahv 1751. Mida saab siis nüüd ümber vaadata? Lapspornole juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine, teadvalt juurdepääsu taotlemise eest noorema kui 18-aastase isiku osalusel toimuva pornograafilise etteaste teadliku jälgimise või noorema kui 14-aastase isiku osalusel toimuva pornograafilise või erootilise etteaste teadliku jälgimise eest ja nii edasi.
Edasi, § 178, lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine – saab ümber vaadata! Ei hakka ette lugema, pikk paragrahv.
Lapseealise seksuaalne ahvatlemine, § 179 – saab ümber vaadata, piirangu saab ümber vaadata, karistusregistrist kustutada. Mitte ükski ratsakooli töötaja ei saa enam kontrollida, millega nad on hakkama saanud. Need on ju räiged kuriteod, mida ma teile ette lugesin, ja need ei ole sugugi aastast 1994 kõik ümber tehtud või kuidagi muudetud paragrahvid. Mõned neist on üsna värsked. Ehk siis, siin me oleme.
Vaadates tegelikult olukorra halvenemist nendelsamadel näidetel, paranemine võib olla politsei tegevus, kes suudab neid rohkem avastada internetis ja mujal, aga üldiselt ei ole olukorda kiita, kui pidevalt tuleb teateid, et ikkagi on kurjategijaid küllalt. Hiljuti avaldas Eesti Ekspress veel septembrikuus pika artikli 94 pedofiili teemal, uurides seda teemat. Olukord oli halb, nimetamisväärselt halb.
Tõsi, ainult registrid ei aita, aga see on see, millesse riik saab panustada. Riik saab panustada järelevalvetega, riik saab panustada sellega, et registrist on nähtav isiku taust, ja riik saab panustada sellega, et mingeid ümberhindamisi ei tule, kui keegi on saanud kümme aastat alaealisega vahekorras olemise eest. See on mõeldamatu, et selline lastakse lastega töötama.
Ja nüüd peaks aru saama, kas see on mingi liberaalne ideoloogia. Tegelikult see ei saa olla ka liberaalne ideoloogia, see peab olema lihtsalt loogiline, mõistuspärane hoiak, vaatamata maailmavaatele, et me kaitseme lapsi. Sellepärast mul ei olegi päris selgust, miks seda teed mindi. Kas see oli mingisugune kohtuasi, kus keegi kaebas, et tema kohta on piirang liiga kaua kehtinud ja ta tahab jälle lastega töötada, oli see välismaine surve või oli see kanapimedus?
Meie eesmärk on nüüd seda kanapimedust kõrvaldada. Ja normaalne seaduse tekst, normaalne seaduslik olukord taastada. Ja muidugi ma kutsun sotsiaaldemokraate selleks üles seda eelnõu toetama, sest viimasel ajal on näha, et teid see teema kõnetab ja olete mõne eelnõuga välja tulnud. Kuskilt peab alustama.”