Esmaspäeval oli Riigikogus siseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia “Eesti 2035” elluviimisest, mille järel sõna võtnud EKRE saadik Anti Poolamets kritiseeris kogu Lauri Läänemetsa töövaldkonda.
“Sel ajal, kui me peame tegelema politsei rahastamise parandamisega, uue personali värbamisega, minister tunnistab, et kõik logiseb, politseinike põud kasvab. Muidugi, politseinike sotsiaalseid garantiisid on nõrgestatud, selle tulemusel on üha raskem ka värvata.
Ei saa nõus olla ka Alar Lanemani arvamusega, et teie valdkond oleks justkui hästi struktureeritud ja reguleeritud. Teie haldusalas valitseb praegu kaos ja suvaõigus. Ma nimetasin, millega peaks praegu tegelema: personalipoliitikaga, elanikkonnakaitsega, turvalisusega. Aga ei. Tegeletakse punase kraanaga, vabadusvõitlejate monumentide konfiskeerimisega. Ma ei saa ühtegi adekvaatset vastust juba nädala jooksul, antakse äärmiselt segaseid vastuseid. Ainuke, millest ma aru saan, et minister ei saa millestki aru.
Samal ajal tõstetakse valitsusse minister Svet, kes kahetses, et Nõukogude Liit liiga vara lakkas olemast. Purjus peaga kihutavad päästeteenistuse laevad Venemaa poole. Sellest räägitakse ainult poole suuga. Kesk-Aasiast pärit taksojuhid võtavad pealinna taksoturgu üle. Aga vaat selle eest tahtis minister maksudebatti pidada siis kui pidi asjast rääkima.
Igal juhul kõige traagilisem lugu on, et siseminister ei ole teinud endale selgeks elementaarseid seadusesätteid. Aga vat punast kraanat välja ajab. Vaadake, vandeadvokaat Carri Ginter, kes oli nendesamade agressioonisümboleid käsitleva seadusesätte tegemise juures, selgitas sõnaselgelt, mis on seadusesättes kirjas: karistusseadustiku järgi ei piisa sümboli avalikku kohta viimisest ega selle kasutamisest, koosseisu realiseerimiseks tuleb seda teha neid tegusid toetaval või õigustaval viisil.
Ja siin ongi teile see saladus, et Eesti vabadusvõitlus, Eesti vabadusvõitluse toetamine ei ole agressiooni toetamine. Eesti vabadussõja, vabadusvõitlejate meeldetuletamine, mälestamine ei ole agressiooni õigustamine. Te olete teinud nii raske vea, et meil ei ole mingit muud valikut kui nõuda teie tagasiastumist. Politsei tegutsemine Lihula ausamba konfiskeerimisel rikkus mitut põhiseaduse aluspõhimõtet: sõna‑, veendumuse‑ ja südametunnistusevabadust, süütuse presumptsiooni, eraomandi puutumatust. Samuti keelab põhiseadus selgesõnaliselt riigivõimu omavoli kodanike suhtes.
Politsei rikkus kõiki seadusesätteid, konfiskeerides ausamba suvaõigust kasutades põhimõttel: kel jõud, sel õigus.
Siseminister ütles sulaselgelt välja: eestlased ei oleks pidanud 1944. aastal minema oma maad kaitsma. Mida me oleme siis? Mul on selline tunne, et me oleme tühja tööd teinud kõik need aastad, andnud sadu ja sadu raamatuid välja, teinud ajalooõpikuid. Meil on ikka minister, kellel puudub algharidus Eesti ajaloos. See häbistab meie võitluse pärandit. See on isegi vabadusvõitluse teotamine.
Valitsus ei suuda poole sõnagagi välja öelda, kaasa arvatud siin peaministri rollis, et need, kes võitlesid punaterrori vastu, Punaarmee vastu oma kodumaa kaitsel, võitlesid Eesti iseseisvuse taastamise eest. Nad ei suuda seda öelda. Kui puudub algharidus ja algne arusaam, mis on Eesti riigi mõte, kui puudub algne arusaam Eesti ajaloost, siis ei saa seda ametit täita.
Nii et mõelge kiiremas korras tagasiastumise peale, sest mulle tundub, et ka sotsiaaldemokraatidele võib selline vaade muutuda koormaks, vaadates, mis juhtus pärast samba kõrvaldamist ka teie toetusnumbritega.
Rändepoliitikas kuulake, mida Poola teeb. Poola on ära võtnud Ukraina väejooksikutelt toetused. Aga teie oma valitsuses olekuga jätkate seda kõike. Kõik te toetate edasi desertööre, samal ajal, kui Poola ütleb: ärge tehke seda! Ta soovitab kõigile teistele: ei ole vaja sadu tuhandeid väejooksikuid üleval pidada, see on Ukraina võitluse õõnestamine.
Ma ütlen sedasama: ärge õõnestage, eriti veel Eesti inimeste arvelt, kellele ta laote üha uusi makse. Milline on eeskuju meie reservistidele, meie ajateenijatele? Kas nad peavad siis minema välja? Jah, peavad. Aga see on äärmiselt halb eeskuju.
Igal juhul, selle asemel, et anda teile järgmine ja järgmine võimalus, ma praegu ei näe muud võimalust kui teie tagasiastumine, sest te ei tee teist nägugi, te tahate maksudebatti ajada, te ei lahenda probleeme ja te istute seal edasi.”