EKRE ridades Euroopa Parlamenti kandideeriv Riigikogu liige Anti Poolamets pidas Äripäeva raadios esimese eurovalimiste eelse debati reformierakondlase Taavi Rõivasega.
Jah, me tahame rahvusriikide Euroopat, me tahame majanduskoostööd, aga me ei taha, et mingi Juncker kamandaks meil aafriklasi vastu võtma, kehtestama kohustuslikke pagulaskvoote. Kui hakkame terrorismi importima ja Euroopa piirid enam ei pea, siis peab midagi ette võtma. Tõmbame sellistele lollustele joone ette.
Lisame valiku antud vastustest.
Kuidas te kavatsete Euroopa Parlamendi saadikuna oma rolli täita?
Poolamets: Keskne ülesanne on nagu kord ja kohus lüüa kaasa Euroopa parlamendi seadusloomes. Aga seal on ka palju kõrvalrolle, mis ei ole sugugi vähem tähtsad, nagu sõnumitoojaks olemine. Meie infokanalid on lahjad: ETV-l on üks Brüsseli korrespondent, seal peaks kolm-neli tükki olema. Isegi Õhtulehel võiks seal oma korrespondent olla – andke meile eri vaatenurki, mitte see, noh, kõige lahjem, ERRi vaatenurk.
Kas me suudame kokku leppida, mis on Eesti huvides?
Poolamets: Oleneb teemast. Meil on ju selgelt lausa risti vastupidine nägemus näiteks Reformierakonnaga sellest, kuhu Euroopa liikuma peab. Reformil on see „edasi kõik föderalistliku katuse alla. Hoiame võimalikult palju otsustuspädevust rahvusriikide käes. Kui tahetakse midagi juurde võtta, peaks see käima rahvahääletuse kaudu. Ja mõnes punktis tuleks ka tagasi minna. Näiteks Lissaboni lepingus märgiti ära, et migratsiooniteema võiks minna ühtse katuse alla – sellele oleme veendunult vastu. See on üks suuremaid õnnetusi, mis on Euroopat tabanud. Massiimmigratsioon on Brexiti üks peamisi põhjuseid.
Mullu sügisel vahendas Eurobaromeeter, et ELi kuulumisest arvab kasu saanud olevat 88 protsenti Eesti elanikest. Eesti on ühenduses olnud 15 aastat, mis on hästi, mis halvasti?
Poolamets: On häid asju ja on negatiivseid arenguid. See negatiivsete asjade nimekiri pikeneb – föderalismi süvenemine, Euroopa sõjavägi, mis hakkab NATOt lõhkuma. Jätkatakse ikka selle massiimmigratsiooniga. Olukord ei ole ju sugugi roosiline, kui tuumikriigis Prantsusmaal on neli kuud inimesed tänavatel ja käib revolutsioon, mis on sarnane 1968. aasta mölluga või veel hullem.
Meie ei sooviks vahetada nii-öelda majanduslikku hüve lihtsalt föderaalse Euroopa vastu, et see majanduslik hüve peakski olema ELi mõte, et loome jõukust, me kaupleme, mitte nii, et meil ütleksin, migrante kaela määrima, mitte nii, et meil hakatakse sõrmi väänama mingi afrofoobia mõistega. Kogu see nii-öelda moodne käsumajandus nagu Nõukogude Liidus.
Millised need võtmeküsimused on, et Euroopa suudaks globaalses konkurentsis püsida suurte majandusjõududega nagu USA ja Hiina?
Poolamets: Me oleme läbi tulnud vasktorudest ja kõikidest seadeldistest, mida Nõukogude ajal välja mõeldi. Üks põhjus, miks ma euroskeptilise suuna olen võtnud, ongi pahamaigulised vanaaja tsentraliseerimise tunnused. Nägin juba 1990ndate lõpus selgelt, et EL liigub sellise mõistliku kohaliku initsiatiivi arvestamise asemel iga asja tsentraliseerimise poole. Nüüd hakatakse Euroopa prokuratuuri ehitama. Vahepeal räägiti teie ühtsest rahandusministeeriumist ja ühest suurest eelarvest. Föderalistid nagu Verhofstadt on kogu aeg valmis rahvusriike kinni panema.
Üht endist peaministrit parafraseerides, milline võiks olla see Euroopa Liit, milles tahaksime elada viie, kümne aasta pärast?
Poolamets: See on selline liit, mis ei hakka Nõukogude Liitu kopeerima. Ei tsentraliseeri kõiki asju ära, ei võta liikmesriikidelt vabadust, suveräänsust, vaid tegelebki oma tuumikväärtustega, millega ta kunagi tegeles, ehk majanduskasvuga, majanduskoostööga, aga isegi see ei nõua kõikide asjade standardiseerimist. Anname ikkagi liikmesriikidele õhku, anname inimestele õhku. See euronormide rägastik on pöörane, visake pilk
Saatejuht palus ka debateerijatel teineteiselt üks küsimus küsida.
Rõivas: Nii sina isiklikult kui ka sinu erakond EKRE on võtnud seisukoha, et Eesti peaks referendumil küsima, kas me peaksime Euroopa Liidu liikmeks jääma. Kas sa päriselt näed, et väljaspool seda majandus- ja teatud mõttes ka julgeolekuühendust on Eestil mitte isegi ainult parem, vaid kas meil on üldse võimalik ellu jääda?
Poolamets: Rahvahääletusest me räägime sellel puhul, kui hakatakse võimu veel edasi delegeerima, me praegu ei räägi siin Euroopa Liitu astumise ülehääletamisest. Kui Reformierakond näiteks otsustab, et nüüd me teeme ühise Euroopa sõjaväe, kuidas otsustatakse kvalifitseeritud häälteenamuse küsimus – siis on meil vaja rahvahääletust, sest meie põhiseadus ei luba võimu lihtsalt ära kinkida. Jah, me tahame rahvusriikide Euroopat, me tahame majanduskoostööd, aga me ei taha, et mingi Juncker kamandaks meil aafriklasi vastu võtma, kehtestama kohustuslikke pagulaskvoote. Kui hakkame terrorismi importima ja Euroopa piirid enam ei pea, siis peab midagi ette võtma. Tõmbame sellistele lollustele joone ette.
Poolamets: Hiljuti, see oli vist veel märtsikuus, ilmus üks deklaratsioon, resolutsioon õieti, Aafrika päritolu isikute inimõiguste kaitseks, hästi keerulise nimega dokument. Defineeriti näiteks niisugune asi nagu afrofoobia ja pikk nimekiri, mida kõike ei tohi teha ja mis on kahtlane. Kas see ei ole moodne vahend sõnavabaduse ahistamiseks, selliseid foobiaid määratledes?
Rõivas: Ma küll ei tea seda konkreetset väidetavat deklaratsiooni, millele sa viitad, aga üldpõhimõttena on nii, et iga inimene on vaba täpselt selle piirini, kui tema vabadused hakkavad piirama kellegi teise vabadusi. Hindan sõnavabadust ülikõrgelt ja ajakirjandusvabadust selle hulgas. Kui sõnavabadust või ajakirjandusvabadust piiratakse, siis piiratakse tegelikult kõige otsesemalt riigi iseseisvust. Niisugused väljaütlemised soo, vanuse või rassi kohta, et kui tumedanahalistele vastu pead koputada, siis on kosta, et see on õõnes, ei ole Eestis minu meelest aktsepteeritavad. Kui teie erakonna teine number Euroopa parlamendi valimistel ütleb, et kui on must, näita ust, solvab ta teisi inimesi automaatselt, sealhulgas turiste, kes Eestisse raha toovad, või Kalevi korvpallureid.