Teisipäeval menetleti Riigikogus EKRE eelnõu lapsepilastajate ohjamiseks ning ettekandega esinenud saadik Anti Poolamets nentis, et praegune õiguskantsler ja tulevane president Ülle Madise ei saanud laste kaitsmisega hakkama, riiklik poliitika kaldub praegu pedofiilide privaatsust ja tegutsemisvabadust kaitsma.
Anti Poolamets: “Kahjuks on lasteombudsman olnud üsnagi vaikiv, üsnagi tagasihoidlik ja vägagi ümmargune. Sellises valdkonnas on vaja lõvi, kes võitleb laste õiguste eest, mitte sellist, kes räägib ümmargust juttu. Kahjuks meie lasteombudsman ja praegune õiguskantsler – ei olegi valdkonda, mille puhul võiks öelda, et selle eest ta on väga kirglikult võidelnud ligi kahe ametiaja jooksul, kuigi oleks pidanud. Me kulutame sellele ametikohale ju miljoneid.
Ma näen, et meil on aktivistid, kes võitlevad millegi eest. Meil on Märt Põder, kes võitleb valimiste aususe eest kirega. Vaat tema võiks ombudsman olla, tema võiks olla meie õigusvahemees.
Praegu tundub, et ümmargune ollakse ka selle pärast, et kellelegi meeldida, et saada järgmist ametikohta. Ei võidelda. Ei võidelda! See on ju selge, et selline riigikontrolör, kes paljastab mürsutehingu telgitagused, teeb oma tööd korralikult ja täidab võimude lahususe funktsiooni, teist ametiaega samasuguselt koalitsioonilt iialgi ei saa.
Need peavad olema nunnud, ümmargused persoonid, kes imiteerivad võimude lahusust. Ja kas ei ole nii, et õiguskantsler on ka tublisti võimude lahusust imiteerinud? Koroonakriisi ajal oli näha, kuidas imiteeriti võimude lahusust. Mitte midagi tõsist ei tehtud kodanike õiguste kaitseks. Hiljem tuli välja, et politseinikke ja kaitseväelasi vallandati alusetult. Kus oli siis meie võimude lahusus õiguskantsleri näol? Kus oli tema terav juristisilm? Seda lihtsalt ei olnud, sest võib-olla oli vaja karjääris järgmist hüpet teha. Kurb küll!
Ehk siis meil on õigusriigi probleem, meil on võimude lahususe probleem, meil on lihtsalt poliitilise kultuuri probleem. Kui sul istub valitsuses neli aastat erakond, kes suure osa ajast on 1% või 2% peal vegeteerinud, siis mis poliitilisest kultuurist me räägime? Mulle ei tule isegi üheksakümnendatest sellist asja meelde, et 1% erakond trambib jalgadega ja määrab presidenti, korraldab siin kõiki asju. See on uskumatu, kuhu me oleme jõudnud. Aga muidugi teeseldakse riigi juhtimist.”