Kolmapäeval toimus Riigikogus rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, mille järel selgitas EKRE seisukohti saadik Ants Frosch.
“See seaduseelnõu on kohutavalt bürokraatiline ja lausa ebaõnnestunud, sest ta tegelikult ei ava selle eelnõu sisu. Ma alustaks tõdemusest, mis on pärit “Kalevipoja” lugulaulu üheksandast loost: “Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, servapealsed surmatakse, keskmised koju tulevad.” Minu arvates on SE 322 ennatlik ja riskantne ettevõtmine Eestile nii õiguslikust aspektist kui ka välis- ja julgeolekupoliitika aspektist. Ja ma alustaks sellest viimasest, välis- ja julgeolekupoliitika aspektist.
Ma meenutan 2014. aasta Krimmi annekteerimise järgset kaost Eesti riigiaparaadis. Nimelt, ma töötasin toona Välisministeeriumis teabeseire osakonna juhina. Ma puutusin kokku terve selle kevadtalve kuni kevadeni välja suhteliselt keerukate kommunikatsiooniküsimustega ja osalesin ka mitmetel nõupidamistel.
Tol ajal kujunes välja lähtumine Eesti retoorikas ja käitumises vis-à-vis Venemaa, mida võiks nimetada suursaadik Jürgensoni doktriiniks. Sest see sündis Kadrioru lossis sel hetkel, kui Sven Jürgenson oli president Ilvese välisnõunik. Ja lühidalt kirjeldades seisnes see sellises käitumises või sellise põhimõtte hoidmises, et võrreldes teiste Balti riikidega Eesti ei ole oma retoorikas ega tegevuses teistest esiletõusvam ega agressiivsem. Mis tähendas seda, et Eesti peab olema vähem agressiivne kui Leedu või Läti. Ja loogika oli siin väga lihtne. Tegemist oli olukorraga, kus rahvusvaheliselt küsiti: “Is Narva next?” – “Kas Narva on järgmine?” Ja selles olukorras oli täiesti selge, et Eesti pidi leidma lahenduse oma välispoliitilisele suunale, ja see suund võeti väga lihtsalt. Eesti ei tee nii kõva häält kui Läti ja Leedu, sest kui Venemaal on vaja järgmist väikest koerakest, keda jalaga lüüa, siis ei ole selleks Eesti.
See doktriin pidas Eesti välispoliitikas vastu kuni praktiliselt Ukraina sõja,täiemahulise sõja alguseni. Ja siis, minu seisukoht on see, et seda ei visatud kõrvale mitte välispoliitilistel kaalutlustel, vaid see visati kõrvale Stenbocki majas peaminister Kaja Kallase populaarsuse kaalutlustel. See ei olnud välispoliitiline doktriinivahetus, mida tehti Eesti julgeoleku huvides, see tehti poliitilise propaganda ja poliitilise enesekehtestamise huvides meie riigis.
Mulle tundub, et selle seaduseelnõu 332 kõige suurem probleem seisneb selles, et selle väljatöötamiskavatsus tõenäoliselt pandi lauale koalitsioonileppe järgselt ja sellega hakati läbi suve tegelema. Praegu me oleme siin. Aga kevadel, ma meenutan, milline narratiiv oli Ukrainaga seoses: Ukraina võidab! Mina sellist narratiivi enam rahvusvahelises inforuumis ei näe. Seda narratiivi enam ei ole. Peamine narratiiv on praegu tegelikult suunatud sinna, et Ukraina ja Venemaa leiavad varem või hiljem mingi lepingulise lahenduse ja rahvusvaheline kogukond sealhulgas.
Ja siin ma tahaksin küsida: juhul kui Venemaa ja Ukraina täiesti kokku lepivad, mis saab sellest seaduseelnõust, mis siin ruumis võib-olla isegi läbi surutakse? Kindlasti koalitsiooni häältega see juhtub. Me oleme võtnud Eestile kaela täiesti raske kivi, mis seob meid kindlasse olukorda, ja see on ainult Ukraina võit. Teised rahvusvahelised lahendused ei ole siin üldse kõne alla võetud. Ma üldse ei välista, et leitakse territooriumid rahu vastu – lahendus, millest on räägitud juba pikemalt, praktiliselt poolteist aastat. Jutu alguseks oli Henry Kissingeri ebaõnnestunud artikkel, aga see jutt ei ole kuhugi kadunud. See on rahvusvahelises inforuumis täiesti olemas.
Ma tahtsin rääkida ka sellest retsiprooksusest. Ma arvan, et me saame Vene Riigiduumast väga korraliku üllatuse. See tuleb! Lihtsalt venelased ei jäta sellist käiku, mille Eesti riik praegu astub, tugeva ja jõulise vastuseta. See on paratamatus. Aga nagu ma aru saan, ei ole me tegelikult sellele tähelepanu pööranud. Me oleme rääkinud varadest, aga tegelikult välispoliitikast ja poliitikast me pole üldse rääkinud. Ma ei saanudki vastust, kas Välisministeeriumi poliitika planeerimise koosolek kiitis kogu selle seaduseelnõu heaks ja kas seda üldse arutati. Ei tea.
Ja ma kindlasti kasutaks võimalust ka sellele õiguslikule aspektile apelleerida. Nimelt, me kõik saime lugeda 15. septembri Eesti Päevalehest artiklit tippjuristide plaanist kasutada oligarhide külmutatud vara Ukraina ülesehitamiseks. Eesti õigusriik ei tohi saada Vene agressiooni ohvriks. Tsiteerin ka mina Jüri Raidlat: “Mis tahes poliitilised soovid ja vajadused, sõltumata sellest, kui õilsad nad on, on õigusriigis realiseeritavad vaid vastavuses põhiseadusega.” Ta lisas, et teadvalt põhiseaduslikkuse riskiga ettevõtmised on isegi poliitilise katsena sügavalt kaheldava väärtusega, kuna nad loovad tingimused põhiseaduslikkuse erosiooniks. Analoogse avalduse tegi ka tegelikult Ülle Madise ja neid tippjuriste, kes on seda välja öelnud, on olnud mitmeid.
Minu hinnangul on selle seaduseelnõu näol tegemist nii välis- ja julgeolekupoliitilise avantüüriga kui ka avantüüriga Eesti põhiseaduse vastu. Ja need lahendused, mida välja pakutakse, oleks ju rakendatavad Euroopa Liidu ühispositsioonina. Aga selle nimel, ma näen, ei ole keegi üldse tööd teinud. Ja esitan ka fraktsiooni nimel tagasilükkamise ettepaneku.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid