24.07.2019
Palmiõli tootmine tapab inimahve, kuid roheliste võitlusmeetodid neid küll ei päästa.
Pärast Riigikogu valimisi algatas loodusajakirjanik Kristel Vilbaste sotsiaalmeedias arutelu: miks on rohelised mujal maailmas edukad, Eestis aga ei pääse parlamendi lähedalegi.
Sellele vastab kaudselt Eesti roheliste liider Züleyxa Izmailova, kes väidab Eesti Päevalehes: “Sinu 20 senti kokkuhoidu tapab orangutani.” Laias laastus käib jutt sellest, kuidas maailmas hävitatakse vihmametsi ja koos nendega ka elustikku, et rajada nende asemele palmiistandused, kust tuleb kogu maailmas laialdaselt tarbitav palmiõli.
Izmailova räägib järgmist: “Sulle maitsevad kartulikrõpsud? Kompvekid? Aga vere maik šokolaadil vastik ei tundu? Kui mitte, siis vahest seetõttu, et sa ei kujuta ettegi, millist hinda maksab sinu maiustamise eest üks teisel pool maakera surev orangutan. Maksab seetõttu, et tootjad on oma ahnuses lisanud tootele palmiõli, mis on küll esmapilgul odavam, aga vaid seni, kuni võtame arvesse ökoloogilist jalajälge.”
Häda selles ongi, et me elame tarbimisühiskonnas ja vere maitset šokolaadil ei tunne keegi. Nagu ka seda, et lapstööjõuga toodetud T-särk ei sügele seljas. Heaoluühiskonna inimesel on suva teisel pool maakera surevast orangutanist, nad ei mõtle temale. Mitte küll kõik pole ükskõiksed, aga paljudel pole ahvile mõtlemiseks aega.
Lääne arenenud ühiskonnas räägitakse küll kõrgetest väärtustest, mis on läinud vähemalt inimõiguste osas absurdini (pahed, kapriisid ja perverssused on nende alla viidud), aga samas tungib rahamaailma tarbimisreklaam iga inimese koju ja mõjutab teda ka avalikus ruumis, jätmata õilsateks mõteteks ruumi. Roheliste loosungid a la “sina pritsid vett ja viskad burgeri minema, aga Aafrika laps sureb janusse ja nälga” mõjub selle ajutöötlemise kõrval haleda lapselalinana. Seda enam, et izmailovlikud loosungid on naiivsed – Eesti vett ei saaks me kuidagi Aafrikasse vedada. Ehk siis on toimemehhanismid liiga kaudsed.
Ei oska tõesti arvata, et kas see, kui inimene ostab palmiõlitoote asemel rapsiõlist toote, midagi maailmas ka muudab. Tundub, et mitte, sest see õli läheb pigem tööstusesse, nagu ütleb EPL-i loos ka alapealkiri: “Palmiõli sõjatehnika teenistuses”. Kui aga jutt on sõjatööstusest, siis pole seal nagunii eetikast juttugi. Ja kuna relvatööstuses liiguvad tohutud rahad, piisab neist täielikult roheliste võitluse summutamiseks.
Tegelikult toetan ma rahvuskonservatiivina ka tegelikkuses Izmailovat. Mulle ei meeldi samuti see, kuidas Eesti põlismetsad maha võetakse ja asemele rajatakse ebaloomulikud puupõllud.
Rahvuslaste üks probleem eestluse osas on sama, mis rohelistel keskkonna osas – nimelt on eestlased jõukuse ja tarbimise nimel valmis unustama ka oma ohtusattunud keele ja kultuuri ning lubama siia suurtööstust, globaalset taristut ja seega ka tohutul hulgal migrante. Tarbimise nimel ei hüljata mitte ainult keskkonnakaitset, vaid ka oma rahvustunnet. See hävitab väikerahvaid samal moel nagu loodustki.
Ainult et ma ei usu Izmailova võitlusesse 20 sendi kaupa orangutangi päästmise nimel. Läänes on tohutu süsteem, mis kutsub üles tarbima, et kellegi kaukasse kukuks kasum. Seda ei muuda roheliste emotsionaalsete loosungitega, sest tavatarbija irvitab nende naiivsuse üle. Kes ei irvita, see teab, et mäng käib kõrgelt üle keskkonnakaitsjate peade.
Arenenud maailmas on rohujuure tasandil algatuste neutraliseerimine väga kõrgel järjel – see kas naeruvääristatakse, juhitakse kõrvalsängi, lastakse energiast tühjaks joosta või makstakse kinni. Roheliste võitlus ongi kogu aeg nii toimunud. Kui nad aga võimu juurde ikkagi välja ronivad, siis võtavad nad nii palju ette (geiõigused, migratsioon, multikultuursus), et looduskaitse jääb teisejärguliseks.
Lääne liberaalses ühiskonnas on kõik politiliseeritud, ideologiseeritud ja raha teenistuses, isegi inimlikkus, armastus ja sallivus. Rahvuskonservatiivid tunnetavad seda iga päev omal nahal, ja meie võitlus traditsiooniliste euroopalike väärtuste eest on karm. Rohelised on mures keskkonna pärast, aga nad võitlevad orangutanide eest nendesamade läänelike ideoloogiliste vahenditega, mida tarbimist õhutav rahamaailm neile ette söödab, teades, et see on tühijooks. Seetõttu ei saa meist ka liitlasi.
Soomes on võimul mürkrohelised ja nemad ajavad migratsiooni osas lausa globalistlikku rida – nende arsenal on suunatud multikultuursuse loomisele Soomes. Millal jääb neil aega looduse eest võitlemiseks? Eestis aga on see häda, et abilinnapea põlve nautinud Izmailovast sai Reidi tee ristiema.