Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Aarne Mäe: päevadest sai pool aastat ja nii me selle sõjaga harjumegi

09.08.2022
Aarne Mäe

30 aastat Eesti taasiseseisvust, pool aastat (tegelikult isegi kaheksa ja pool aastat) Venemaa terrorit Ukrainas… ja alles nüüd märgati, et Narva jõe ääres on postamendil punase viisnurgaga tank, toru Eestimaa poole. Praegu selle ümber toimuv tants on õpikunäide valitsuse käpardlikkusest.

Sõja puhkedes me hakkasime korjama ära okupantide sümboleid ja mälestusmärke. See oli sobiv moment, ajaaken, sest isegi paljudel venelastel oli selle Putini võika agressiooni pärast esialgu piinlik. Aga see läks peagi üle. Ja nüüd märgati tanki!

Sellest on möödas ligi pool aastat, kui Vene okupandid jõhkralt Ukrainat ründasid. Pool aastat. Kuus kuud. Alguses lugesime päevi. Mäletate ikka? Nägime konkreetseid kaadreid sellest, kuidas inimesed paljakäsi Z-tähti kandvate soomukite vastu astuvad, kuidas tänavaääri palistavad laibad, kuidas tankid õhku lendavad ja lennukid maha kukuvad. Nüüd on sõnumid palju üldisemad, sageli isegi mitte enam esimesed uudistevoos.

Tegelikult ongi selle aja jooksul palju muutunud. Nii meil kui mujal. Nii suhtumises kui elukorralduses. Ja see kestab edasi.

Esimesest šokist üle saades me kõik lootsime, et Putin on haige ja annab kohe-kohe otsad või tehakse talle omade poolt üks-null, et siis on kõik. Aga midagi sellist ei juhtunud ega juhtugi. Sest asi pole ju lõppude lõpuks üldse ainult Putinis.

Alguses küll üritati, käidi Putini ukse taga koputamas ja helistati üle päeva. Aga üha enam sai selgemaks, et sellest pole mingit kasu. Pigem oli see piinlik.

Kas keegi enam mäletabki, kuidas Venemaa sissetungile reageeriti? Sellega ei tohi harjuda! Korrutati. Sisendati. Nüüd, paraku, ollakse juba harjunud – selline ongi järjekordne uus normaalsus.

Euroopa Liidul võttis arusaamine küll tükk aega. Aga sanktsioonid tulid pakett paketi haaval, mida jõhkramaid pilte Ukrainast näidati. Muu maailm, õieti suurem osa sellest, koondus Venemaa ja venelaste vastu.

Vene sportlased kõrvaldati rahvusvahelistest võistlustest. Vene kaup korjati lettidelt, kompaniid kolisid end Venemaalt välja, öeldi lahti Vene gaasist, Vene artistid said keelu. Põhimõtteliselt kogu värk, mis Venemaaga seostus, tühistati.

Ent kõik ei saanud sellest aru – „ega Tšaikovski süüdi ole“. Mõned kaupmehed müüvad ikka idast tulnud kraami ja hõlma alt aetakse vastiku naabriga äri edasi. Mõned firmad kolivad taas Venemaale tagasi. Mõned riigid ostavad taas Vene gaasi. Isegi rublade eest Ja Kaia Kanepi kaotab Ameerikas tennisefinaali venelasele.

Meil keerati kinni Vene propagandakanalid ja ei lastud Lasnamäele Kirkorovit laulma. Nüüd on Galkin Tartus, tema võib, sest ta on sissetungi kritiseerinud. Aga Anne Veski vaikis tükk aega, see tõik ei andnud paljudele rahu…

Vene sümboolikaga lehvitajate vastu aga kutsuti korda pidama „dialoogipolitsei“.

Ukraina lipuvärvidest sai kultus. Koonduti varjevõrke kuduma, saadeti roheliseks võõbatud vanad maasturid teele – midagi ikka paari haubitsa kõrvale. Vabaduse väljakule koguneti laulma ja Ukrainale toetust avaldama. See on ju meie sõda ka! Sest meie olevat järgmised.

Põhimõtteliselt kõiki neid, kes ei kaunistanud oma sotsiaalmeedia profiilipilti Ukraina lipuga, peeti reeturiteks. Veel kuu aja eest kirjutas üks Postimehe ajakirjanik suvelavastusest ning alustas oma arvustust nendinguga, et külastatavas linnas ei näinud ta Ukraina lippe… Justkui sellest sõltuks suvetüki kunstiline tase. Aga ta pidas seda oluliseks, sest see sõda on imbunud meie elust läbi igal tasandil.

Mäletate, inimesed hüppasid autodesse, et põgenikke õhinapõhiselt siia tuua. Mõni läks lihtsalt uudistama. Kogu see asi väljus peagi kontrolli alt ja siis saadi aru, et neid põgenikke polegi kuhugi panna.

Üks suhtekorraldaja rääkis raadios šokist, mis teda tabas, kui abistatav ukrainlanna (tegelikult venelane, nagu paljud neist) avaldas, et päriselt tuli ta ära ainult selleks, et mitte Putinit segada.

Põgenikud majutati siin tuttavate juurde, lukshotellidesse, kruiisilaevadesse. Nüüd loeme mõne eduloo kõrval sedagi, kuidas pered on hädas. Igat tööd nad ka ei taha ja iga ase ei kõlba. Maasikad jäid ikka põllule mädanema…

Veel loeme seltskonnakroonikast või teame naabrite jutu järgi, kuidas mõnigi mees on end oma kallist kaasast lahutanud ja noore ukrainlannaga mesti löönud.

Kuus kuud tagasi oli kõik, mis Ukrainat kuidagi riivas, tabu. Iga vastukarva arvaja kanti peavoolus maha, langes lintšimise alla või lasti lihtsat töölt lahti. Täna loeme, kuidas inimõigusorganisatsioon Amnesty International süüdistab Ukrainat sõjakuritegude sooritamises. Ja, pange tähele, mitte sõjas, vaid relvakonfliktis. Nõnda, nagu venelased nimetasid seda massimõrva erioperatsiooniks.

Lennukeelutsoonist enam ei räägita. Valgevene on vagane. Lääne abi tuleb miljardite ulatuses ja seda ei võeta enam NATO sekkumisena nagu alguses Poola lennukeid. Kõik liigub laiaulatusliku sõja suunas edasi, kuigi me tahaksime uskuda levitatavat „dogmat“, et Ukraina alustab kohe-kohe vastupealetungi või, et tegelikult ongi Ukraina juba Lääne abiga Venemaa peaaegu alistanud.

Ei, sõda käib täies ulatuses, andes samal ajal võimaluse konfliktikollete süttimiseks ka mujal – Gaza sektoris, Taiwanis, Kosovos jne.

Me oleme harjumas sõjaga. Nõnda nagu me harjume viletsusega, vaesusega, külmaga, näljaga. Kuni tuumanupuni välja…

 

Aarne Mäe

 

Loe lisaks: https://uueduudised.ee/arvamus/soda-algas-homme/