06.02.2022
AAT PURJE
Viimased nädalad on võimuliidu jõutasakaalu täielikult ümber kujundanud. Reformierakonna senine dikteeriv maneer ja nende selge domineerimine koalitsioonis on asendunud olukorraga, kus nad ise on läbi Keskerakonna jõuvõtete pantvangi langenud, kirjutab Aat Purje.
Keskerakond mängib valitsuses esimest viiulit, seades paika päeva agenda ja asudes oma ultimatiivsete seisukohtadega meediamajadele tormi jooksma. Reformierakond aga räägib läbirääkimiste keeles ning teeb endast kõik, et koalitsioon homset päeva näeks. Seda eesmärgiga valimisteni vastu pidada.
Muutus jõuvahekordades leidis aset energiakriisi leevendusmeetmete läbirääkimistel, kui Keskerakonnale sai selgeks, et aktiivne pressing ei murra koalitsiooni selgroogu. Kui enne oldi ultimaatumite ja oma programmiga väga ettevaatlikud, siis seekordne õppetund tegi Keskerakonnale selgeks, et Reformierakonnal ei ole teist taganemisteed, kui minna kokkuleppele.
See oli väga oluline õppetund, sest tõi lisaks selguse kaua õhus olnud spekulatsioonidele selle kohta, kas Reformierakonnal võib olla salaja uus võimuliit kokku pandud koos Isamaa ja sotsidega. Sai selgeks, et ei ole.
Reformierakonna jaoks ei ole praeguses lose-lose olukorras ühtegi head valikut. Valitsuses jätkates on nad täielikult Keskerakonna uue taktika meelevallas, mida oleme näinud nii energiakriisi, leevendusmeetmete laiendamise kui ka praeguste piirangutest väljumise arutelude puhul. Valitsusest lahkudes loobuvad nad avalikkuse ees vastutusest keset mitmel rindel laastavat kriisi, mis ei paistaks hea välja.
Lisaks tooks see kaasa ilmselt mõne uue valitsuskombinatsiooni, kus peaministriks saab Jüri Ratas, kes on peale presidendivalimisi sellel kohal aktiivselt silma peal hoidnud. Keskerakonna jaoks oli uue võimuliidu moodustamise üks eeldusi ikkagi see, et Ratasest tehakse president. Kui seda ei juhtunud, siis kasvas riigikogu esimehe ambitsioon naasta valitsust juhtima.
Siinkohal on oluline märkida, et igal muul juhul oleks populaarsuse võitmiseks Reformierakonnal mõistlik opositsiooni langeda, et sealt siis aktiivselt opositsionääridena valitsuse suunas kriitikat teha.
“Niisiis hoiabki Reformierakonda haardes Keskerakond, mis on endale töövõimetu aja valitsuses väga tulusaks ja lustlikuks teinud.”
Praegu on aga üsna sarnane olukord eelmiste riigikogu valimiste eelsele ajaga. Koalitsioon on täiesti töövõimetu, kuid kuna valimised on kohe ukse taga, siis ka opositsioonis ei jõutaks enam populaarsust kasvatada, vaid oht on sootuks pildilt kaduda. Niisiis hoiabki Reformierakonda haardes Keskerakond, mis on endale töövõimetu aja valitsuses väga tulusaks ja lustlikuks teinud ning kasvatab enne valimisi oma populaarsust läbi rahva poolt ammu oodatud ja tunnustatud seisukohtade esindamise.
Keskerakonna taktika muutumisest annab tunnistust ka asjaolu, et kaua peidus olnud Jüri Ratas on esiplaanile tagasi toodud. Kui siiani nägime Keskerakonna ladvikust valitsuses arutluse all olevaid teemasid kommenteerimas kas Jaak Aabi või Jaanus Karilaidi, siis nüüd on pildil Jüri Ratas, kes pole küll valitsuse liige, aga võtab jõuliselt päevapoliitilistel teemadel sõna ning esindab oma erakonna seisukohti.
Võib olla, et selle on tinginud ka Ratase ootamatult hädine tulemus kohalikel valimistel. Ta sai mitmetest erakonnakaaslastest oodatust vähem hääli ning tuleb otsustava erakonna esimehena enne riigikogu valimisi uuesti päevapoliitikasse tagasi tuua.
Kindlasti on Keskerakonna survestamise taktika üheks tagamõtteks ka Reformierakonna sisepingete sihilik eskaleerimine enne valimisi. Iga järgmise kompromissiga tekib parteikaaslaste poolt suurem surve Kaja Kallasele, kelle jalgealune on niigi tuline.
Reformierakonna rahulolematusse eliiti kuuluvad nii Andrus Ansip kui ka mitmed riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liikmed. Iga samm tagasi otsustavates küsimustes ainult kasvatab erakonnasisest survet Kaja Kallasele. Uutele valimistele läheb aga Reformierakond vastu seesmiselt lõhestunult ning oma populaarsuse madalpunktis.
Nii ongi tekkinud suur ja paljude poolt kauaoodatud nihe Eesti poliitikas. 2023. aastal kandideerivad peaministripartei tiitlile kolm erakonda: EKRE, Keskerakond ja Eesti 200. Praeguste arvamusküsitluste järgi platseerub Reformierakond alles neljandaks.
Aat Purje, politoloogia magistrant (EKRE)