Aivo Lill: ühiskonna imeravim ehk referendum toimib ka reaalselt

EKRE kandidaat Jõgeva- ja Tartumaal Aivo Lill leiab oma arvamusloos, et rahvahääletused tagavad kõige toimivama ja otsesema demokraatia.

“Oot-oot, kas me ei ole hoopis vastupidist kuulnud, et referendumid ehk rahvahääletused pole mingi imeravim ühiskonna jaoks? Seda on „tõestatud” lihtsa väitega, et ega inimene tänavalt ei oska teha targemat otsust kui probleemiga põhjalikult tutvunud riigikogulane või kohaliku omavalitsuse tegelane.

Pealiskaudsel vaatlemisel tundub see tõesti raudkindel argument. Aga ainult pealiskaudsel vaatlemisel. Tegelikkuses jagunevad küsimused kaheks. Esiteks need, mis tõesti vajavad tehnilist või mingit muud spetsiifilist kompetentsi. Aga teiseks need, mis on maitse küsimused – kas meeldib või ei meeldi, kas tahan või ei taha. Ja nende küsimuste puhul polegi paremat teed, kui küsida kõigilt, keda küsimus puudutab, nende arvamust. Ainult nii saab küsimuse otsustamisel tagada inimeste maksimaalne rahulolu selle otsusega.

Aga lähme veelgi sügavamale ja küsime: miks on Šveits maailma edukaim ja rikkaim riik vaatamata sellele, et seal lastakse keskmiselt neli korda aastas „ebakompetentsetel” inimestel „tänavalt” riigi küsimustes otsuseid langetada? Kas Šveitsi inimesed on eriliselt targemad kui näiteks eestlased?

Ma ei usu seda ja arvan, et nad on täpselt samasugused inimesed kui ülejäänud eurooplased. Erinevus on selles, et nad kasutavad imeravimit – referendumi. Et aru saada, et see on tõesti imeravim, on vaja mõista, kuidas see toimib. See toime pole see, et rahvas on targem kui parlamendiliikmed koos oma nõunikega, vaid tegelik toime ilmneb inimeste ja kogu ühiskonna sees olevate suhete, käitumiste ja suhtumiste muutusena.

Ega Šveitsis ei soovi ka keegi iga päev ja kõigis küsimustes referendumeid korraldada. Aga võimalus oleks ja opositsioonile on see võimas relv. Selline olukord sunnib valitsuserakondi tegema opositsiooniga suuremat koostööd ning leidma küsimustele vastusteks laiapõhjalisi ning võimalikult paljude inimeste soove arvestavaid kompromisse. Just see teebki referendumid imeravimiks, et ainuüksi nende korraldamise võimalus sunnib ühiskonna juhtimisel tegema kõiki arvestavaid kompromisse (lisaks ka see, et „maitse” küsimustes saadaksegi referendumitega parimad lahendused).

Kompromisside tegemine nõuab oma oponentidesse lugupidavat ja ära kuulavat suhtumist. See omakorda tähendab, et kõik inimesed tunnevad, et nendega arvestatakse, neid kuulatakse, nende sõnal on kaalu, nad on väärtuslikud, see on nende riik, kus nemad on peremehed. Ja peremees käitub hoopis teisiti kui moonakas, kelle loosung on – mõisa köis las lohiseb.

Selle tõttu tegutsevad Šveitsi inimesed palju ühtsema meeskonnana, nende otsused on põhjalikult läbi mõeldud ja see ongi nende edu võti. Meeskonnaspordiga võrreldes on kerge tuua paralleele – mis oleks kui üks meeskonnaliige suhtuks ükskõikselt oma rolli (näiteks jalgpallis väravavaht)? Juba see oleks katastroof. Aga kui koguni pool meeskonda oleks ükskõikne?

Vaatame siia kõrvale meie olemasolevat demokraatiat. Tänane Riigikogu valimise seadus võimendab võitjate tulemust – see tähendab, et erakonnad, kes on saanud kokku näiteks 49% valijate toetuse, võivad Riigikokku saada 51 kohta ehk enamuse. Tehes nüüd valitsuse, ei ole ühtegi hooba, mis sunniks neid opositsiooniga või rahva enamuse tahtega arvestama – oleme saanud olukorra, kus vähemus valitseb diktaatorina enamuse üle ja siis imestame, et kust tulevad ühiskonda pinged ja kurjus.

Tänane poliitiline eliit räägib, kuidas ta soovib ehitada sõbralikumat, heatahtlikumat ja koostöövõimelisemat Eestit ning küsib selleks valijate mandaati. Aga seda, kuidas nad oma lubadusi tegelikult ellu viia kavatsevad, on nad eelneva nelja aastaga näidanud – solvata, alandada ja häbimärgistada kõiki, kes tahavad midagi muud kui nemad, kellele meeldib miski muu kui neile. Nende „sõbralik Eesti” tähendab neist erinevate inimeste suu sulgemist ja selle tarvis uute seaduste (vihakõne) leiutamist.

Sõbralikumat, heatahtlikumat ja koostöövõimelisemat Eestit ei saa ehitada ühe või teise erakonna juhtimisel käsu korras. Küll saab seda teha ühiskondlike mehhanismide käivitamisega, mis viivad sellise tulemuseni. Ja selleks mehhanismiks ongi Šveitsi-laadselt referendumite korraldamine, demokraatia õppimine ja rakendamine nende eeskujul.

Seisame olukorra ees, kus Reformierakond, Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid ja Isamaa ei ole soovinud 28 aasta jooksul anda inimestele kaasarääkimise võimalust (rahvaalgatus ja rahvahääletus). Nii ei jäägi tegelikult neil inimestel, kes tõesti soovivad sõbralikumat, heatahtlikumat, rikkamat ja koostöövõimelisemat Eestit, muud üle kui hääletada EKRE poolt. See on ainus võimalus hakata sellise Eesti poole päriselt liikuma.

Neile, kellele EKRE ei meeldi, tooksin ma sellise võrdluse, et ravimit ka ei võeta maitse eelistuste järgi, vaid selle järgi, et see aitaks. Mina ise võtan nendest valimistest kandidaadina osa just sellepärast, et täna soovib päriselt töötavat lahendust ainult EKRE ellu kutsuda. Ülejäänud erakonnad räägivad vaid kellelegi raha juurde andmisest, jättes rääkimata selle, kust nad selle raha võtavad – lihtsalt kellegi teise käest võetakse seda vähemaks.

Poliitikas on minu eesmärk käivitada ühiskondlikud mehhanismid, mis automaatselt tagavad sõbralikuma, heatahtlikuma, rikkama ja koostöövõimelisema Eesti. Lahendus ja eeskuju on meil Šveitsist võtta. Nüüd on küsimus selles, kas valija otsustab tarvitada probleemide vastu seda rohtu, mis talle paremini maitseb või seda, mis tegelikult aitab. Jõudu ja tarkust meile kõigile otsustamisel!”