Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Alver Aria: EKRE poliitilise retoorika eetika

-
31.07.2019
Rahvuskonservatiivsete poliitikute kõnekasutus on toonud käibele “EKRE retoorika” mõiste. Erakonna aseesimees Martin Helme kõnetoolis.
© UU

Majandusõppejõud Alver Aria analüüsib seda, miks rahvuskonservatiivide liidrid just nii räägivad, nagu seda neilt kuuleb.

„Eesti meedias on üheks arutluse esemeks EKRE poliitikute väljaütlemised – mida väljendati ja mis moel. Võiks esitada küsimuse, miks EKRE juhtfiguurid niimoodi räägivad ja kas võiksid end teisiti väljendada?

Poliitilised pöördumised võivad olla suunatud oma juba olemasolevatele valijatele või potentsiaalsetele valijatele või siis teistele parteidele. Teistele parteidele suunatuna otsitakse koostööd või hoiatatakse mingite toimingute eest. Tähtsaim on siiski pöördumine valijate poole, sest sõnumite aktsepteerimine valijate poolt määrab EKRE ja tema juhtide poliitilise eksisteerimise.

Ühiskond jaguneb sotsiaalseteks gruppideks. Gruppide huvid võivad kokku langeda või olla konfliktsed. Partei esindab alati mingi sotsiaalse grupi spetsiifilisi huve, võitleb nende eest ja väljendab neid. Kui sotsiaalne grupp tajub, et partei ei esinda tema huve endise mahuga, siis hakkab ta valima teisi parteisid.

EKRE kohta on meedias öeldud, et partei esindab neid, kes pole saanud osa majanduskasvust või siis on mingil moel tundnud end seniste parteide poolt kõrvalelükatuna. Samuti on väljendatud, et EKRE toetusgrupp on võrdlemisi stabiilne. Käesoleva artikli eesmärk pole EKRE-t toetava grupi tunnuste üle arutleda. Aga võtame antud grupitunnused aluseks mõtisklusele EKRE poliitilise retoorika üle.

Kuna iga poliitilise partei vajaduseks on meeldida oma valijale, siis saavad EKRE juhid rääkida ainult seda, mis sotsiaalsele grupile meeldib. Kui poliitiline toetus ei vähene, siis järelikult räägivad EKRE juhid seda, mida nende valijad peavad õigeks ja teevad moel, mis on aktsepteeritav. Seda, mida arvavad teised parteid ning institutsioonid, omab tähtsust vaid poliitilise koostöö mõttes.

EKRE juhid on vastu migratsiooni osadele vormidele (põgenikud, lubadeta ja makse mittemaksvad tööotsijad, madalat palka saavad migrandid) ja migratsiooni EU poolt pakutavale mahule. EKRE valijate arvates mitmed migrantide kategooriad kisuvad alla palgataset ja sellised migrandid võtavad eelarvest ära rohkem sotsiaaltoetusi kui sinna ise maksavad. Näeme EKRE poolt teatud sotsiaalse grupi majanduslike huvide kaitset ja selle grupi toetust.

Töösturid sooviksid tööjõukulude langetamist ning nende huve esindavad teised parteid. Kui EKRE poliitikud püüaksid meeldida ärimeestele, siis seniste valijate toetus väheneks. Valimistel loeb hääl, ärimehi on vähem kui migrante mittesoovivaid valijaid.

Majandusliku huvina on käsitletav toetus Martin Helme vastutegevusele rahaliste kohustuste võtmisel EU ees. Valijagrupp saab aru, et sellega vähenevad riigilt nendele laekuvad summad. Samuti on valijagrupp saanud vähe kasu EU institutsioonide tegevusest.

Seega valijagrupi hinnang EU liidule on erinev ärimeeste ja EU institutsioonides ametikohti saavate ametnike hinnangust. Loomulikult pole EKRE toetajatel midagi vastu eelarvest ametnikele ja poliitikutele mineva osa vähendamisele, sest valijate majanduslik seisund on riskantne (vaata paindlik tööleping või töötamine võlaõiguslike lepingute alusel), ametnikel ja poliitikutel mitte niivõrd.

Toetust EKRE majanduskäsitlusele võiks võtta „vaikse kõuekõmina kuulamisena“. Toetus väljendab majanduslikku rahulolematust ja majanduslik rahulolematus toob alati kaasa muutused võimu teostamises.

EKRE juhid on esinenud kohtusüsteemi ja prokuratuuri vastaste sõnumitega. Ka selline retoorika leiab valijates toetust, sest õiguslik asjaajamine on EKRE toetusgrupile liiga kallis ja aega nõudev. Küsimus on valija võimalusest kaitsta oma õigusi (sealhulgas varanduslikke). Nii mõnigi kohtus toimetanud isik tahaks öelda õiguskaitseorganite kohta halvasti ja fraas peade lõikamisest õigussüsteemis tabab hästi valija emotsionaalset seisundit.

Kuna EKRE tajub üsna hästi oma valijate huve, siis vihapursked EKRE poliitikute vastu on kasutud – nad ei saagi teisiti rääkida. Ka tehniliselt võib EKRE retoorika olla õige, sest ta tõmbab tähelepanu. Muidugi võib teatud lauseid sõnastada paremini, aga praeguses artiklis käsitleme sõnumite üldist laadi.

Kui rääkida meedias või mingi institutsiooni esindaja poolt EKRE poliitikute retoorika ebaeetilisusest, siis võib valijagrupis tekkida arusaam, et neid peetakse toetajatena ebaeetilisteks. Vihates EKRE-t vihatakse ka nende valijaid. Vabandades EKRE poliitikute väljaütlemiste pärast, vabandatakse ka EKRE toetajate meelsuse pärast. Ehk – „meil on piinlik, et sellised tahumatud matsid meie ühiskonnas eksisteerivad“.

EKRE-t on püütud lüüa ka nende juhtfiguuride diskrediteerimise abil. Poliitikas kellegi konkreetse isiku diskrimineerimine võib kaasa tuua nii soovitud kui ka soovimatuid tagajärgi. Esiteks – süüdistuste alusetuse puhul poliitik saab endale märtri oreooli. Teiseks – pole kindel, et asendajad pole mitte osavamad ja vähem haavatavamad.

Seega võib arvata, et ilma valijagrupi arusaama muutuseta ei muutu oluliselt EKRE retoorika. Üleskutse EKRE ignoreerimiseks tähendaks aga sisuliselt üleskutset EKRE valijate ignoreerimiseks.“