10.09.2021
Eestil on suur ametnikkond, keda on riigile vaja, kuid samas ei tohi nad ka seisakusse langedes edasiminekut takistama hakata.
Ei saa üle ega ümber sellest, et just EKRE on algatanud paljud Eesti ühiskonda muutvad potsessid, ja seda sageli “tänu” vihastele oponentidele, kes on küll tahtnud üht, aga saanud teise.
Kui EKRE oli valitsuses, algasid rahvuskonservatiivsetel ministritel kokkupõrked paika sulanud ametnikega, keda nad üritasid tööle panna ja kes selle peale kohe ringkaitsesse tõmbusid – nimedest võiks ära tuua Illar Lemettit (kes sai ametist lahkudes kohe kõrge koha Reformierakonna toiduahelas), Siim Sikkutit, Elmar Vaherit, Marika Prisket ja paljusid teisigi.
Kõik teised erakonnad, sealhulgas ka EKRE partnerid Keskerakond ja Isamaa, viskusid meedia aktiivsel toel stagneerunud ametnikkonna kaitsele – nood olevat “maa sool” ja riigi alus, EKRE-t aga süüdistati lausa riigipöördes.
Nüüd, kus võimul on Kaja Kallase Reformierakond koos korruptiivse Keskiga, on selgunud, et ametnikkond sõidab ka neist üle – ühest küljest tegutsevad nad ministrite teadmata, nagu jõustruktuurid meeleavalduste aegu, teisalt aga on nende vastutamatus sedavõrd üle pea kasvanud, et isegi PortoRollo koalitsioon on omapoolsest vastutusest pääsemiseks pidanud kantslerikesi ohvriks tooma asuma.
Aga on veel üks uus protsess käimas – ametnikud ise on ära näinud, et avalik sektor on liberaalide valitsedes umbe jooksnud, ja vähegi asjalikumad inimesed hakkavad sealt ise lahkuma. Jamad on juba sedavõrd suured, et kopsaks palk ja vastutamatus ei hoia kedagi enam kinni, sest nüüd tuleb ka vastutama hakata, kasvõi läbi valude, mille käes vaevleb eriti ametisse kinninaelutatud minister Tanel Kiik.
Kaitseministeeriumist lahkunud Meelis Oidsalu tegi olulisi paljastusi sealses töökultuuris ja üks viimane uudis ütleb, et Priit Kama lahkub vanglate asekantsleri ametist – midagi on tõesti muutumas.
Asjad on vist ülihalvad, kui EKRE jutud ametnikkonna allakäigust on üle võtnud isegi paadunud EKRE-foob Juhan Kivirähk, kes ütleb ERR-is, et riigiametnike seas olevat suhtumine, nagu makstaks palka pelgalt tööl käimise eest.
“Kui on vaja algatada mingi uus projekt või viia läbi mingi suurem reform, siis võib ikka kuulda, et ühele või teisele riigiametnikule on määratud selle eest täiendav tulemustasu või preemia. Preemia selle eest, et nad on oma tööd teevad,” märgib politoloog. “Seda aga, et töö tegemata jätmise eest keegi palgast ilma jääks või mul viisil materiaalset vastutust kannaks (nagu näiteks terviseameti külmlao juhtumi või rahandusministeeriumi eelarvevigade eest), pole küll kuulda olnud.”
Politoloog kritiseerib ka aastatega järjest laiemalt levivat riigiametite politiseerimist. “Parteiliste teenete eest ametikoha saanud isikud võtavadki seda kui poliitiliselt välja teenitud sinekuuri, mitte kui ametit, kus on vaja päevast-päeva ihu ja hingega rahva teenistuses olla.”
Riigiametite politiseerimine käis aktiivselt Reformierakonna valitsemise ajal – mitmed EKRE ministrite konfliktid tekkisidki RE poolt paika pandud kantslerite ja ametnikkondade juhtidega, kes hakkasid võimumuutusele vastu. Eestis on väga hästi näha, kuidas pikka aega ühe erakonna ministri käes olnud ministeeriumid on mehitatud “oma inimestega” – nn uusväärtusi levitav sotsiaalministeerium on kindlalt sotside ideoloogilise kaadri ehk nn lesbimaffia mõju all, kaitseministeerium on Isamaa pärusmõis ja nii edasi. Toiduahelad on võimul olnud erakondadel suuresti alles.
Eesti bürokraatia Augeiase tallide puhastamisel käib praegu alles Alpheiose ja Peneiose jõgede ümbersuunamine, et stagnatsioonisõnnik sealt välja uhutud saaks. Positiivsust sisendab teadmine, et EKRE algatatud muudatused on pannud mõtlema ka ametnikke endid ja paljud on hakanud probleemidest rääkima. Kasvõi jalgadega ehk ametist lahkudes.