Andres Krass: Keskerakonna “õiglase riigi” idee on näpatud endise ekrelase, praeguse keskerakondlase ammusest kõnest

Arvamus,
©Tairo Lutter/Postimees
Õiglase riigi idee tundub Keskerakonnal taas näpatud olevat, nagu piirivalve taastamise mõtegi.

EKRE Järva-ja Viljandimaa osakonna liige Andres Krass kirjutab ühest Keskerakonna järjekordsest kaaperdamistrikist, mille taga on EKRE-lt näpatud idee, mis jõudis Keskideni ilmselt rahvuskonservatiivid hüljanud inimese kaudu.

“Hommikul pidin söögilauas kohvi äärepealt endale hingekurku tõmbama. Võtsin värske ajalehe, lugesin, ja mõtlesin, et saan millestki valesti aru. Kontrolliks lülitasin arvuti sisse ja Delfi TV-s nagu tellitud oli just alanud Keskerakonna kongressi otseülekanne. Väga imposantne, muljetavaldavalt suur rahvahulk, palju teleekraanilt tuttavaid nägusid. Soliidne värk…

See selleks, aga kõrvu hakkas väga jõuline valimiseelne slogan, nimelt “Õiglane riik”. Asi iseenesest ju väga ilus, annaks lootust tervele Eesti rahvale ja ka riigile, seda siis parema elu ja tuleviku osas. Ei saa ühtegi paha sõna öelda, kui nii võtta. Aga seda ainult esialgu. Miks nii? Lihtsalt see sõna “õiglane” selles kontekstis tundus kahtlaselt tuttav kusagilt. Mõtlesin siis, et kuskohast? Ja siis nagu lõi pildi klaariks. See ju EKRE-ga kõige otsesemalt seotud slogan. Guugeldasin veidike ja selgus, et mu mälu polnud mind mitte petnud.

Nimelt kirjutas omaaegne EKRE naisteühenduse juht Marve Piip EKRE-le juba 2015. aasta aprillis, ehk siis umbes 3,5 aastat tagasi samanimelise pealkirjaga artikli, kus ta väljendas omi mõtteid ja tõekspidamisi Eesti Vabariigi arengusuundade suhtes. Hiljem küll seesama prl. Marve Piip sattus mingitel segastel asjaoludel EKRE ridadest Keskerakonda, mida paljud ekrelased, kaasaarvatud ka mina, ei suuda lõpuni mõista ja sellest ka aru saada, millest selline reetmishõnguline käik oli tingitud. Aga see selleks.

Tundub, et Keskerakonnale prl. Piip sobis hästi, aga veel paremini sobisid neile tema ideed, mida nüüd, ehk siis 3 aastat hiljem kuvatakse laiale auditooriumile kui mingit Keskerakonna novaatorlust ja ideelist progressi. Kuid minule isiklikult tundub, et Keskerakond võttis üle prl. Piibu koos tema vana ideega, mis algupäraselt kajastas tema nägemust riigist sellest ajast, kui ta kuulus EKRE-sse. Mina arvasin ise lihtinimesena, et see oli nagu EKRE intellektuaalne omand, aga muidugi võisin ma ju ka eksida…

Huvitav variant jah. Aga samas, eks kellegi vana ole kellelegi alati ju uus, seda nii mitmes mõttes. Tundub, et Keskerakonnas pole uute ideedega just väga kiita, kui vanade ekrelaste mõtted ja pealkirjad leiavad valitsusparteis nii head vastuvõttu. Samas, kas ka mitte midagi taolist juba ei esinenud sõjaväelise piirivalve taastamiskavade juures? EKRE soovitab juba mitu aastat järgemööda seda struktuuri taastada, aga Keskerakond tuli selle idee peale millegipärast alles nüüd, kui Riigikogu valimised varsti ukse ees. Järeldused võib igaüks ise muidugi teha…

Kokkuvõtteks sellele pikale jutule tahtsin mainida, et ma olen küll veidi üllatunud, aga mida siin ikka teha, kui asjaolud nii juba kord on kujunenud. Eks meie kõigi ühise Eesti eest võib ju ka väikese plagiaadimaigulise deviisi ära kannatada, neile andeks anda, kui kõne all on meie kõigi ühise Kodumaa saatus! Ärgem olge väiklased, andkem neile see suuremeelselt siis andeks! Rasked ajad praegu kõigil ju…Eesti eest!
Andres Krass, EKRE Järva-ja Viljandimaa osakond.

Aga võrrelge ise: 21. aprill 2015, Marve Piip

Õiglane riik

“Kui me küsiksime tänaval inimeste käest, kas tänases Eestis on hea elada siis, mis Te arvate, milline oleks vastus? Mõned inimesed ilmselt vastaksid, et Eesti on parim koht elamiseks. Võib palju mööda ilma ringi rännata ja tagasi tulles tõdeda kui hea siin ikka on! Olen sellist arvamust kuulnud paljudelt oma tuttavatelt, kes veidi maailmas reisinud ning otsinud paremaid paiku, aga pärast ikka koduigatsusest naasnud.

Teised ilmselt peaksid hetkeks pausi ning annaksid põikleva vastuse “tüüpilise” eestlase kombel, mis on leige ja mida saab tõlgendada mitmeti. Kindlasti oleks neid, kes vastaksid pikemalt mõtlemata, et Eesti on väga vilets koht elamiseks? Ma ei mõtle selle all kremlimeelseid venelasi, vaid meie oma rahva poegi ja tütreid. Ausalt öelda, oleks endalgi raske vastus ära mahutada ühte konkreetsesse lausesse…

Oma kodumaad armastava inimesena vastaksin kõhklemata, et ei sooviks elada mitte kusagil mujal, kuid pean siiski möönma ja ausalt tunnistama, et ainult armastusest ei piisa siin äraelamiseks. Kahjuks! Veelgi enam, olles lõpuni aus, peaksin lisama sinna juurde, et tegelikult on Eesti elukohana väga raske ja keerukas paik. Nii klimaatiliselt kui sotsiaalselt.

Endalegi üllatuseks, kuid suheldes igapäevaelus oma rahvuskaaslastega, kuulen kurba tõdemust, et minu eelpooltoodud arvamusega ühinetakse järjest enam. Hullem veel. Kätte hakkab jõudma aeg, kus rahulolematuse karikas hakkab juba üle ääre ajama ning sisemine trots ja vimm võtavad üha enam võimust.

Aga, kui me pole rahul olemasoleva reaalsusega tänases Eesti riigis, siis miks me ei võta midagi ette, ei tee midagi, et asju parandada tekib kohe küsimus. Oleme küll rahulolematud, kirume salaja, enamasti internetiavarustes ananüümseks jäädes, kuid kas julgeksime avalikkuse ees öelda välja oma arvamuse, nii nagu asjadest tegelikult mõtleme ja oma hinges tunneme? Ehk oleme oma sisimas justkui poliitikudki, keda osalt armastame ja teiselt sarjame, sest räägime üht, kuid mõtleme tegelikult teistmoodi?

Pean oma suureks heameeleks siiski tõdema, et järjest enam on meie hulgas inimesi, kes peavad oma südameasjaks rääkida olukorrast nii, nagu see on, ilma ilustamata. Ja nende inimeste arv kasvab iga päevaga. Sest see, mis meil täna Eestis toimub, kannab nime – lõhestatud riik. Ühel pool kibestunud rahvas ja teisel pool end üles upitanud riigijuhid. Ühed ei suuda, ei oska, ei taha nõuda oma õigusi, teised peavad oma loomuõiguseks “valetada” rahvale ning petta rumalaid hulki populistlike valimiseelsete lubadustega, mida nad täita ei kavatsegi.

“Peatage maailm, ma astun maha”, tekib vahel tunne. Kas selleks peaks siis lahkuma Eestist ja asuma mujale elama, nagu alles hiljuti soovitas mulle üks kodanik, lihtsalt tuttav, kui mainisin talle, et tänane reaalsus on see, et elu, eriti just tänu poliitilisele korruptsioonile, läheb iga päevaga aina hullemaks. Too isik arvas nimelt, et rahulolematud võiksid ehk mõne muu riigi elupaigaks valida ja et ega taoline suhtumine asjadesse midagi muuda.

Vastupidi, arvan siinkohal! Ka lõke süttib ühest ainsast sädemest… eriti kui materjal on piisavalt kuiv. Me vajame tänases Eestis RAHVA ÜHENDAMIST ÜHE TAHTE JA IDEE ALLA ja see saab olla ainult idee, et muudame Eesti selliseks, et järjest enam on inimesi, kellel on siin hea elada! Õiglane riik on selline, kus ka rahvas on kaasatud riigijuhtimisse, mitte et neid oleks vaja ainult ühe väikese võimu kaaperdanud seltskonna ülalpidamiseks.

Õiglases riigis ei ütle inimesed, et üks normaalne inimene poliitikaga ei tegele, kuna see on nii räpane või kellegi teise pärusmaa, vaid iga kodanik peaks aktiivselt sekkuma ja määrama ise oma elu ja selle tulemused. Sellepärast on tänane Eesti meie kõikide kätes ja kui me ise ei otsusta ja ei vali, siis valitakse meie eest ka seekord.”

Marve Piip, EKRE Järva- ja Viljandimaa ringkonna juhatuse liige

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused