Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Andres Laiapea: Õppetunnid Danilovi juhtumist

-
16.09.2016
Flag_of_Martna_Parish

“Ma ei tea, kas see on nüüd õppetund ainult EKRE-le. Ma arvan, et sellest loost võiks õppida kõik erakonnad, et võib juhtuda ka nii,” ütles valimiskogus Martna valda esindav Raimond Danilov, kes otsustas toetada presidendivalimistel EKRE esimehe Mart Helme asemel Marina Kaljuranna kandidatuuri, eile Postimehele antud intervjuus. Kuldsed sõnad. Küsimus on ainult selles, milles see õppetund seisneb, mida sellest juhtumist õpitakse.

Danilov väitis noorele ajakirjanikule, et kandideeris 2013. aastal kohalikel valimistel EKRE nimekirjas vaid selleks, et toetada teisi kandidaate. Helmet ei toeta ta enese kinnitusel just erakondlike vaadete pärast. Ta koguni möönis, et oli algusest peale vales erakonnas.

See viimane väide kõlab täna küll äärmiselt usutavalt, aga eelnenud jutu peale tuleb paljudele ilmselt üllatusena tõsiasi, et Danilov oli 2013. aastal Martnas mitte üksnes EKRE nimekirja esinumber, vaid üldse ainuke kandidaat, kes sellest siis erakonda kuulus. EKRE esines toona 
valimistel oma nime all ainult kolmeteistkümnes omavalitsuses, kohti saadi neist neljas. Mõni ime siis, et erakonna juhtkond eeldas nüüd, et Danilov toetab presidendivalimistel oma erakonna kandidaati.

Kuidas võis juhtuda, et kodanik Danilov, kes astus erakonna liikmeks just siis, kui Mart Helme selle juhtimist üle võttis ning juhtis kohalikel valimistel erakonna valimisnimekirja, leiab nüüd, et ta kuulus algusest peale valesse erakonda? Ilmselt on tal selliseks meelemuutuseks mingid isiklikud põhjused, aga kindlasti võiksid kõik erakonnad sellest loost õppida, et juhtuda võib ka nii.

Võib juhtuda, et need inimesed, keda te peate oma kõige ustavamateks parteisõduriteks, valivad otsustaval hetkel teise poole. Danilov ise selgitas nüüd Kaljuranna toetamist sellega, et ta esindab valimiskogus mitte erakonda, vaid volikogu, seal aga ei jookse asjad parteilisi jooni mööda ning omavahel lepiti kokku toetada just Kaljuranda, kellele kuulub ka tema enda poolehoid.

Ei olnud muidugi kuigi kena, et ta otsustas enda eelistusi oma nüüd juba endiste erakonnakaaslaste eest eelnevalt varjata, lastes konservatiividel arvata, et toetab Mart Helme kandidatuuri. Praegu ei ole neid küll veel ametlikult kandidaatideks üles seatud, aga ilmselgelt oleks kõige sügavam ideoloogiline vastasseis valimiskogus nüüd just Kaljuranna ja Helme vahel, ükskõik kui palju nad seal lõpuks hääli saavad.

Danilovi juhtum näitab aga ka seda, et kohalike valimiste toimumine nimekirjade alusel viib absurdsusteni. Martna valda esindab valimiskogus inimene, kes oli küll erakonna valimisnimekirja esinumber, aga jäi selles häälte arvu järgi kuue kandidaadi hulgas viiendaks. Nimekiri ise sai seitsmeliikmelises volikogus vaid ühe koha. Danilovile andis hääle neli valijat. Temast rohkem hääli sai 17 kandidaati.

Ilmselgelt oleks ju parem, kui kohalikud valimised toimuksid täielike isikuvalimiste põhimõttel. See tähendab, et valituks osutuksid enim hääli saanud kandidaadid, nimekirjast sõltumata. Sellisel juhul kandideeriksid ainult need, kes tõesti tahavad volikogu töös osaleda. Lõpeks ära see parteinimekirjade kunstlik paisutamine inimestega, kes kandideerivad valimistel ainult teistele häälte kogumiseks.

Ja presidendi valimisel tuleks loomulikult minna üle otsevalimistele. Kui mõned Kaljuranda toetavad suured “poliitikagurud” üritavad jätta muljet, et valimiskogus toimuvadki juba peaaegu otsevalimised, siis miks ei toeta nad üleminekut tõelistele otsevalimistele? Riigikogus toimunud ning praegu valimiskoguga seoses jätkuv sahmimine ju näitab ilmekalt, et Eesti poliittehnoloogid on täiesti saamatud.

Kui kontrollitud demokraatia enam ei toimi, siis on aeg usaldada võim rahvale ja valida president otse.

FOTO: Martna valla lipp