24.05.2022
Poliitika on sageli nagu norrakate mädanenud kala konserv ehk Surstromming. Pilt on illustratiivne.
Ilfil ja Petrovil on surematu „Kuldvasikas“ ja sealt on maailma laiali läinud sama surematu ja irooniast kobrutav väljend „vene demokraatia isa“. Meil on neid ka küll ja küll, sõjapistrikest kubisev mormoonlik Utah kahvatub siin Eesti ees, kus rahus enam keegi isegi mokaotsast enam ei räägi ja tundub, et mida suurem andmine ja suuremad ohvrid, seda uhkem.
Kunagi isegi kaitse- ja sotsiaalkaitse ministri ametit pidanud isegi bakat mitteomav Margus Tsahkna teab, et praegu rahu sõlmida ei tohi, st las tapavad edasi. Loeme: „Margus Tsahkna: sõja-eelset maailma ei saa enam kunagi olema. Praegu ei tohi Ukrainas rahu sõlmida“.
Seejuures soovib rahu tegelikult ka Zelenski ja isegi õige mitme USA presidendi nõunik Patrick Buchanan rõhutab, et maailma katastroofi vältimiseks on mingi kokkulepe paratamatu – sellest said aru nii Reagan, Nixon, Kennedy jpt teised, kes külma sõja tingimustele vaatamata pisut kaugemale nägid ja mingit kokkupuutepunkti siiski otsisid.
Meenub üks kõrgetasemeline kohtumine ajal, mil Eesti veel NATO liige ei olnud ja kus president Lennart Meri küsis ühelt väga kõrgelt NATO ametimehelt otse, et kas siis, kui Eestist saab NATO liige, võib loota selle organisatsiooni abile agressiooni korral?! Vastus oli lihtne – ilmselt küll, kuid paraku peaks siinsele rahvale see üsna ükskõik olema, sest suure tõenäosusega on see maakamar selleks ajaks juba elamiskõlbmatuks muudetud.
Karmid sõnad ja karm tõde. Aga noh, ega propagandistid pole kaevikuid eriti kunagi oma kohalolekuga austanud, seal istuvad paraku need, kel nimeks poetagune või veel midagi hullemat.
Peavool pakub meile veel ühtteist imestamisväärset. Loeme: „Osa oma vara on lubanud ära anda ka eestlased. Miljardeid suunatakse kirurgi täpsusega“.
Jutust endast tuleb välja, et maailmas on terve hulk altruistidest heategijaid, teiste hulgas ja Bill Gates oma fondiga.
Ilmselt pole neid, kes seda altruismijuttu usuvad kuigi palju. Teada on see, et ca 1% maailma rikaste vara on enamasti kas kuskil fondides just nimelt maksude aptimeerimiseks (loe: nende mittemaksmiseks) ja makse ei armasta nad maksta ka avalikult liikuvate summade pealt. Kui keegi siiamaani arvab, et ka Ukrainat aidatakse praegu puhtast altruismist, siis pidage hoogu – lend lease just seda tähendabki, et kõik tuleb tagasi maksta ja kopsakate protsentidega (Vene Föderatsioon tasus viimased võlad II MS lend-lease`i osas alles 2006. aastal).
Ja veel kohalikku tarkust. Kui Kaja Kallas arvab, et kütuseaktsiisi kärpimine pole hinnalanguseks jätkusuutlik meede, siis Saksamaal arvatakse sootuks vastupidi – seal kavandatakse justnimelt hinna langetamiseks drastilist aktsiisi langust ja see teave on avaldatud isegi meie peavoolus – tähistab see mingit meeleolu muutust või kuidas?!
Ka Bulgaarias uuritakse ja öeldakse juba avalikult, et Vene gaasist loobumisega mindi vist üle piiri, saab vast Gazpromi pakutud skeemi alusel maksta küll, näe – Saksamaa ja Itaalia juba teevad ja perspektiivist maksta ikka vene gaasi eest Saksamaale lihtsalt peale, oleks vast rumal ja lisaks ka ülejõu käiv!
Ja lõpetuseks – polnud ju kuigi ammu tagasi, kui ka Eesti progressiivne üldsus ootas Bideni võitu valimistel ja kui see nii ka läks, siis polnud juubeldamisel piiri. Paraku on tõde tõusmas ja isegi selline väljaanne nagu „The American Thinker“ toob lugejate ette kirjutise, mille pealkiri toob ära kogu sisu – „Kala mädaneb peast“.
Otsekoheses ja ausas tekstis öeldakse, et demokraatide valitsemise ajal on maailmariik nr 1 muutunud uppuvaks laevaks. „Kõndiv laip Joe“ on hea kujund riigi jaoks, „mis mitte kunagi oma ajaloos pole olnud nii kurnatud ja nõrgestatud kui praegu“.
Tegemist on enam kui õpetliku looga sellest, milleni viib arulage kõikvõimalike uudsuste – olgu see BLM või mõni mu, näiteks soohulluse agenda ja lisaks kaasneb sellega ka moraalne laostumine, mis toob kaasa traditsioonide ja koos sellega ka riikide hävingu. Kokkuvõttes arvab autor, et Bideni juhtimisel on riik praegu kõrgtehnoloogilise enesehävituse teel ja pole ju sugugi normaalne see, et üleskutse teha Ameerika taas suureks (MAGA) on osutunud demokraatidele samaks, mis punane rätik härjale.
Andres Raid, ajakirjanik
