Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Andres Raid: Kas on lootust, et repressiivorganiks muutunud ametid asuvad rahva teenistusse?

-
03.12.2019
Käerauad
© Scanpix

Midagi on murdunud, või vähemalt on kuulda praksumist. Pean silmas meinstriim-meediat, milles esmakordselt niivõrd otsese tekstiga välja toodud asjaolu, mis pikemat aega kõigile vastu vaatas, kuid sedavõrd võimsana ja hirmuäratavana sundis ta pigem vaikima ja lõpuks muutus ta vaat et tabuteemaks.

Jutt on ametnikkonnast. See süsteem on siiani läbi järanud ja kas ära seedinud või kohe laiaks litsunud õilishinged, kes sinna teenistusse läinuna tõesti rahva teenistusse (enda arvates kindlasti) asusid ja kelle jaoks põhiseaduse preambul mitte niisama sõnakõlks ei olnud.

Jutt on Kärt Anvelti avameelsest artiklist VTA teemadel – talumeestel on lastud end tühjaks rääkida. Ametnikkond, kes peaks olema nendesamade põllumeeste teenistuses ja igakülgseks abiks, on saanud repressiivorgan. Sügavalt destruktiivne ja ülbe omadele, samas „kael kõveras mujalt käske-korraldusi ootamas“ (vt Märt Laarmann „Orirahvas“) ülimalt vastutulelik ja suisa orjalik kõige „kõrgema“ (st välismaise) suhtes. Sellise vastasseisu sotsiaalsetest tagajärgedest pole meil peale mõne üksiku autori keegi kuskil rääkinud, isegi sotsiaalministeeriumi ametnikud ei tea sõna ’sotsiaalne’ tähendust. Tulemus on võõrdumine riigist, mis hullem veel – võõrandumine.

Ka praegu ei julge talumehed oma nime all rääkida, sest on hirm, täpsemalt – õudus, sest hirm on tavaliselt konkreetne – kardetakse valgust, pimedust, kolli, koera, ämma… Õudus on seevastu abstraktne – ei tea, mida kardetakse, aga hirm on nahas ja seda permanentselt. Sellistes tingimuses ongi turvalisem salaja oma asju ajada, vähem rääkida, osalemist ja kaasatust teeselda. Ühed mängivad valitsemist, teised allumist, kusjuures mõlemad teavad, et see on mäng, mida hoiab üleval administratiivne võim, mis on kogu oma täiuses ametniku käes.

Juba Vanas Roomas oli tuntud põhimõte, mis pole oma aktuaalsust kaotanud tänapäevani ning mida tuntakse ja kasutatakse üle maailma, kus ka tegelikult mingeid muudatusi tahetakse läbi viia. Ja see on 3 pluss 5.

Võtame esimesed kolm. Esiteks on vaja avastada tekkinud olukorra tegelikud PÕHJUSED. Teiseks peab olema piisavat mõtteselgust, et need arusaadavalt ja lühidalt SÕNASTADA. Ja kolmandaks peab olema piisavalt ühiskondlikku julgust ja ausust, et need AVALIKUSTADA. Miks see viimane nii oluline on? Teada ju on, et inimese (grupi) käitumine muutub pärast mingi kõigile küll teada olnud, kuid kiivalt varjatud saladuse avalikustamisel. Pere võib käituda ühtviisi, kui terve suguvõsa teab, et kellegi haigus ei anna mingit lootust, kuid niipea, kui keegi selle välja ütleb, on kogu käitumine ja kõnepruuk diametraalselt muutunud.

Nüüd need viis. MUUTA on vaja esiteks koosseisu – vana koosseis hakkab tegelema pigem kujunenud olukorra õigustamise, varjamise ja muu sellisega selle muutmise asemel. Ei saa ju ometi tunnistada, et oled midagi kogu aeg valesti teinud ja hoia taevas selle eest, kui tuleb ilmseks kellegi totaalne asjatundmatus! Teiseks tuleb muuta struktuuri – paiknevust üksteise suhtes. Kolmandaks tuleb üle vaadata eesmärgid ja neid vajadusel korrigeerida.

Neljandaks tuleb üle vaadata tegutsemise printsiibid ja viiendaks edasise tegevuse tulemuste hindamise kriteeriumid. Viimases lauses sisaldub, muide, üks võtmesõna – tulemus. Paraku oleme olukorras, kus millegi saavutamine kuskil kõne all ei olegi. Kavandatud on vaid tegevused. Mis peavad viima järjekordsete tegevusteni! Tegevus saab seejuures olla ju vaid vahend! Meil on isegi koolis toimuv mitte saavutus- ehk tulemuspõhine, vaid eeskätt protsessipõhine – peaasi et kõik on õnnetundest ja eduemotsioonist haaratud. Mis välja tuleb, polegi enam oluline.

Ülo Vooglaid on lisanud siia veel kaks, millele raske vastu vaielda – vaadata üle vahendid ja kuna efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon, siis ka infra.

Näis, kas tuletatakse nüüd see ajahambale vastu pidanud tarkus taas meelde? Kärt Anvelt on tänuväärselt akna lahti teinud.

Andres Raid
ajakirjanik