25.11.2021
Ajakirjanik Andres Raid.
“Tartu Ülikooli eestikakeskuse juhi Margit Sutropi sõnavõtud on saanud õnneks tähelepanu ja täiesti õigustatud ning adekvaatset kriitikat.
Üks detail aga võtaks selle kõik kokku ja see perspektiiv, mis selle kaudu avaneb, on õõvastav. Õõvastav eeskätt neile, kel mingi austus tõsiteaduse, looduse ja inimlikkuse vastu nende klassikalistes tähendustes.
Nõukogude riigi hukutas suuresti (kõige muu hulgas) suuresti just väär autoriteetide süsteem – kummardama hakati nende ees, kes seda tegelikult ei väärinud ja tegelikult väärilised naerdi välja, saadeti kuskile kaugemale meeleparandusele või löödi lihtsalt lihtlabaselt maha – praegu on selle asemel vähemalt sama efektiivselt toimiv „tühistamine“.
Võimu tipust alates algab otsekui negatiivne selektsioon – kui kedagi kuskile valitakse, siis laias laastus kindel olla, et tegelikult kõige vähem sobilik sellele postile osutubki valituks.
Klassikaks muutunud Lõssenko asus tulbist kuue peaga rukist tegema, uut inimest tehti ka juba ammu – mõlemad ettevõtmised aga ei viinud teadupärast kuskile. Meil kujutleb ka pea igaüks, kes oma katkistes sokkides jalad kamina poole välja sirutab end ette vähemalt Giordano Brunona…
Margit Sutrop leiab, et uut eetikat on vaja! („Margit Sutrop: pandeemiaolukord eeldab teistsugust eetikat“). Siit kumab paraku välja see, et ei teata sedagi, et eetika on TEADUSHARU!
Mis asi on uus teadus ja selle haru? Milleks poolel teel seisma jääda?! Laseme käia – uus matemaatika, uus anatoomia, astronoomia, füüsika…
Kunagi naersime nalja üle eksaminandist, kes küsimusele – palju on kaks korda kolm – vastas kavalalt – aga palju vaja on?! Näib, et see oli ettenägemise võimet vajav nali, isegi mitte nali, vaid täpne tulevikuprognoos! Kõik on nüüd ju suhteline, sest oleneb ju, kuidas võtta ja kes võtab?!
Neil inimestel on küll administratiivne õigus otsustamiseks, moraalset aga tegelikult mitte mingit, sest antud valdkonnast pole ettekujutustki. Mängitakse konverentse, kus tõsimeeli räägitakse kaheaastaste võimest ise otsustama hakata oma edasise õppesisu ja tegevuste üle ja igasugused tüütud küsimused võetakse vastu kui isiklikud rünnakud kuskilt tagurluse aegadest.
Uus religioon pole mitte ainult pandeemia ja rohepööre. Uus ka on ka hästi kinni makstud vajadus kogu aeg midagi muuta ja ümber teha ja seda ilma igasuguse analüüsita selle kohta, mis on hästi ja mida peab hoidma kui silmatera, millest tuleb vabaneda kui üleliigsest ja mida tuleb muuta.
Mitmed katsed ka ülalmainitud eetikakeskuse seminaridelt-konverentsidelt on halastamatult välja toonud ühe tõsiasja. Socali loodud lollustemasina (loob tekste, mis on ülikeerulised, näevad eriliselt peene sõnavara tõttu välja eriti „peened“ kuid ei tähenda samas absoluutselt mitte midagi) „toodangut“ pole mitte keegi (peale ühe erandi) kahtluse alla seadnud või tunnistanud, et „ei saa aru“. Noogutatakse ja teatatakse – no näed siis, nii ma arvasingi! Ja seda „akadeemilisel“ tasemel!
Tegelik haridustase käib samas alla ja seda rumalust varjatakse kaasajastamise ja ajavaimu taha. Kuidas on see võimalik?! „Uue eetika“ ema on korduvalt kandideerinud Universitatis Tartuensise rektoriks ja on olnud ju akadeemilisi käsi, mis on tema toetuseks tõusnud!
Tundub, et tõeks on suuresti saanud ühe kunagise naljahamba heietus selle üle, et energia jäävuse seadus kehtib igal pool – mida suurem energia on lurjustel ja rumalatel, seda vähem jääb seda teistele. Kahju ainult, et see teine pool laseb sel kõigel vaikselt ja vabalt sündida.
Kohati tundub, et tavamõistusest enam tõesti ei piisa, sest üsnagi hüpoteetiline massiline naiste diskrimineerimine on asendunud vastupidisega, laialdane on sama voorusliku loosungi all hoopis meeste diskrimineerimine, ja jällegi juhivad „akadeemikud“ – mehed pole enam sinna oodatud!
Me oleme Venemaad süüdistanud ajaloo ümbertegemises, ise oleme samasugused. Ilmub kuskilt keegi uue teooriaga eestlaste (see termingi suhteliselt uus tegelikult!) üleilmsest dominandist terves maailmas, nüüd tuleb välja et mõisnikud olid ka eestlased…
Ainult nimesid pole kuskilt võtta, pilte eesti soost mõisnikest kah pole – aga see pole oluline. Teada on, et kaks aadlisuguvõsa (Uexküllid ja Livenid) kohalike juurtega olid, kuid see ka tegelikult kõik. Delfiski oli mõisnikuna üles võetud parema ja tegeliku eesti soost mõisniku puudumisel varalahkunud Jüri Aarma.
Tõsise näoga saadetakse (mõni aasta tagasi) Tartust tudengid Pihkvasse „vene hinge“ otsima, endal Tartu vaimgi veel identifitseerimata! Varsti asendab täie tõsidusega geenitest iseloomustuse, sest ei kool pere, sõbrad jm kasvu- ja arengukeskkond ei tähenda enam midagi! Kunstnikku pole enam ka vaja, modelli ka – geeni baasil toimiv geeniuuring asendab kõik selle! (Tuim ja töökas? Geenivaramu isiksuseuuring hakkab eestlase portreed joonistama)
Või äkki on kogu asja taga lihtsalt üha laiemalt esinev ja nooremaid haarav dementia!? Asjal võib isegi tõsi taga olla, loe ja imesta.
Kui sellest kõigest veel vähe on, siis lõpetuseks, olge lahked! Roheline mõtlemine tähendab edaspidi oma lähedaste surma järel…ei, mitte nende peiesid ja matuseid, vaid maailmapäästmise huvides sööme nad lihtsalt ära! Siin viime Sutropi „uue eetika“ kokku ajakirja nimetusega – „New Scientist“ (tõlkes „Uus teadlane“). Teaduse(sic!) rubriigis edastab meile Postimees:
„NEW SCIENTIST ⟩ Kõige keskkonnasõbralikum viis surnukehadest vabanemiseks oleks need ära süüa“
Andres Raid, ajakirjanik