12.10.2021
Extinction Rebellion ökofašistid Haagis.
“Kunagi jahvatati vilja tuule- ja vesiveskis, linu leotati tiigis ja adra ees kõndisid hobused ja nende taga mehed, kui just sõda ei olnud. Siis tulid aurumasinad, siis ilmus Rudolf Diesel, siis Nikalai Tesla, Marie ja Pierre Curie, Edisonid ja von Braunid – tööd läksid lihtsamaks, masinad vurasid, inimesed mõtlesid välja ja viisid ellu, jõudsid Kuupaiste sonaate ja madrigale luua – kõike seda nimetati progressiks.
Paradigma on aga muutunud – uus progressiivsus tähendab – juurte juurde tagasi, masinapurustajatele postuumselt Nobelid – lõbu ja läbu laialt. Otse ja ilustamata – tegemist on ökofašismiga.
Ökofašismi isaks võib ilmselt lugeda Pjotr Tkatšovi (1844-1886), kes ise suurest oma ideedest vaimustus, kuid paraku sedavõrd, et Pariisi ühes kinnises kliinikus oma elupäevad lõpetas. Kuid head asja ei saanud ju maha vedelema jätta ja selle korjas algatuseks üles Vladimir Iljitš Lenin, kes seda teooriat oma „Riigis ja revolutsioonis“ edasi arendas.
Juba siis hakkas paistma see, milliste hukatuslike tagajärgedeni viivad hullud ideed nende praktilise realiseerimise käigus. Uuematest tegijatest polnud ka puudust – ilmus välja Michael Zimmermann (s. 1946), kes samuti rääkis totalitarismist ning selle sellisest vormist, kus ühiskondlikud ja isiklikud huvid on allutatud ning tuuakse ohvriks selle eestseisjate ja mingi salapärase „maa“ huvidele.
Saksa keelest tuli vastav isegi loosung – „Blut und Boden“ (veri ja pind), mis kuidagi tuttavlikult meenutab Hitlerjugendi lipukirja „Blut und Ehre“ (veri ja au). Maa või pinna all pidas Zimmermann silmas just asumise areaali, just nagu kapral Aadu kunagine ettekujutus „lebensraum`ist“ (eluruum), mille laienemise nimel oma tarbeks peeti maailma kõige verisemat sõda (seni).
Selle liikumise üheks käilakujuks saab pidada ka Ted Kaczynsky`t, tuntud ka Unabomberi nime all, kes mängleva kerguse ja südamesoojusega ikka sellesama emakese maa nimel akendest pomme sisse viskas ja kelle jaoks ükski ohver ülla eesmärgi nimel polnud ülearune. Tema loosung oli lihtne: „Tehniliselt arenenud ühiskonna vastu, juurte juurde tagasi!“.
Soomes on ökofašismiga seotud Pentti Linkolat, just temalt pärineb iseenesest päris huvitav „päästepaadi eetika“.
Niipalju ja ülimalt ülevaatlikult, meil juured ja lähtekohad selged, praegu kuulutavad ka meie thunbergid igasugustelt tribüünidelt laia ilma peale apokalüptilist alarmi – kui nüüd juurte juurde ei naase, on lõpp! Meenub end prohvetiks pidanud Reits, kes Kadrioru lossi ees käis ja kisas, et „sõda tuleb!“. Päts laskis ta sisse kutsuda, kõhu täis sööta ja välja juhatada – kisa lõppes ja rahu taas majas. Meie heeroldid on reeglina hästi söönud, selle eest hoolitsevad nukujuhid, kes neid paraku sellistena ka käsitlevad.
Tegelikult toimuv ei ole midagi muud kui turgude ümberjagamine. Thunberg teeb koolist poppi ja selle popitegemise maksavad kinni lavadel mitte siplevad tegelased, Thunberg on, muuseas, juba ammu miljonär.
Tegelikult on asi aga põnev – Arktikas mõõdeti selle aasta septembris jääkatte pindalaks 4,81 miljonit ruutkilomeetrit, see on ühe miljoni võrra ROHKEM kui eelmise aasta septembris! Vähemalt sel talvel on Arktika üks suur jääkapp, mis põhjast meie hooaja õhusooja kindlasti ja mõõdetavalt allapoole kisub.
Mis toimub vastaspool ehk Lõunapoolusel? Eelmisel nädalal mõõdeti seal rekordmadal temperatuur – 79,4 kraadi, keskmine oli aprillist septembrini -61 kraadi (kõik Celsiuse järgi), viimane on tervelt 4,5 kraadi võrra madalam kui eelmise kolmekümne aasta mõõtmiste jooksul. Seega – teine külmkapp külmutab meid alt ehk lõunast, kuhu me siis tegelikult kulgeme!?
Erinevalt siinsetest prohvetitest izmailovatest on paljud siiski õnneks ka koolis käinud ja suisa päristeadust teinud, neist tervelt 500 (!!!) kirjutasid pöördumise ÜRO-le juba 21. septembril 2019, milles rõhutasid, et „olemasolevate ebatäiuslike mudelite abil triljonite raiskamine on mõttetu ja lagundab olemasoleva ja ennast tõestanud energiasüsteemi toimimist ning riskib inimeludega“.
On siis see soojenemine tulekul või ei?! Tõsiteadlased, keda meil ei armastata ei tsiteerida ega teadagi, on tõestanud, et meie suurim kliimamõjutaja on siiski päike ning me sõltume suuresti just selle taevakeha aktiivsusest ja nurgast maa telje suhtes. Ajutine soojenemine võib tulla, kuid sajandi keskpaigaks prognoositakse hoopis kergemat uut jääaega.
Ühist seisukohta paraku pole, määrab paraku ka mitte teadus, vaid inimlik ahnus ja võimujanu, mis piire ei tunne. Eesmärgile nime leiab mingi spetside brigaad mõnest reklaamibüroost, pole küsimustki.
Lõpetuseks oleks ilus tuua ära Nobeli füüsikapreemia laureaadi Ivar Giaveri sõnad: „Globaalne soojenemine on otsekui uus religioon, kuna keegi ei tohi selle üle isegi arutleda“.
Andres Raid, ajakirjanik
