17.01.2020
Andres Raid
Pensionireform on üks enim tülisid põhjustanud teemadest viimasel ajal. Sarnaneb suuresti märulifilmidest tuttava hea kõrtsikaklusega – klaasid lendavad, mehed ka, lauad purunevad, baarman peidab end leti taga ja vaid klaverimängija on otsekui kõigi üksmeelse kaitse all – miski peab selle märuli saateks ju mängima! Meie puhul on kaitse all teema ise, milles asi või millest asi alguse sai, see polegi tähtis.
Meie pisi-ülevaate puhul on oluline hoopis muu – meid huvitab selle kajastus ja sellegi puhul lööb välja subjektsuse puudumine. Nagu igasugustes muudeski tekstides, on tegijaks, kannatajaks ja võitjaks keegi kuskil, ei midagi konkreetset. Reform sööb, reform võtab, ta kägistab, ta vandaalitseb – seda loetelu võiks lõputult jätkata. Neis puudub konkreetne tegija – inimene või institutsioon. Nende tekstide reema (mida öelda tahetakse) on valdavalt ühene – reform on paha, ta lõhub valmisehitatud süsteemi ja muudab kehtetuks keelegi poolt kellelegi (miks mitte pankuritele) antud lubadused. Vaadake kasvõi hiljutist pealkirja PM-s „Plaanitav pensionireform võib ära süüa kõik meie säästud“. Mida me siit välja loeme puht lingvistikat ja sellealaseid teadmisi appi võttes? Reform võib süüa? Reform ei söö midagi. Kui keegi üldse midagi sööb, siis kas varas, pankur või raiskad ise ära. Võib ka alles jääda. Edasi – KÕIK säästud? Teil on kodus padja all pakk viieseid. See läheb ka?
Mis võib juhtuda ja see oleks küll hüpoteetiline, kuid praktiliselt vaevalt – kujutlege, et kõik lähevad oma säästusid kätte saama… Pankadel seda raha lihtsalt ei ole. Pankadel on nende sammaste näol tegemist kindlate tuluallikatega, nad ei pea selleks mitte midagi tegema ja riik on enda peale võtnud ja surveaparaadiga taganud kogu selle raha kokku korjamise tagamise elanikkonnalt – teeb ka selle panga eest ära. Muide, ka Eesti riigieelarve raha on välispankades ja see lepiti aegu tagasi kokku tingimusel, et nood omakorda siseriiklike maksete pealt omakorda makse ei korja – seegi on vist ununenud.
Ka suurt pilti meinstriim ei paku. Mis siis tegelikult on? Oli teine sammas käsukorras ja seaduslik sund – nüüd vabatahtlik – tahad, liitud, ei taha – otsid ise muu võimaluse. Inimesele on tekkinud SUNNI asemel VALIK. Sundsituatsioon iseloomustab diktatuuri, valikusituatsioonis elamine – demokraatiat. (Lisaks peab olema stabiilsus labiilsuse, tegelik näilise ehk mängulise, valik lisaks ka absurdisituatsiooni asemel). Kas te kujutate midagi nii hirmsat ette, et mõni inimene saab ise võimaluse ja vabaduse oma asjade üle otsustamiseks? See näib olevat suurimaks ohuks meinstriimile ja siin tekib loomulik küsimus – kelle või mille huvides ta tegutseb ja keda esindab?
Vastame küsimusele QUI BONO (kelle huvides – lad.k) ja niipea, kui vastus käes, klaarub ka üldpilt.
Andres Raid
ajakirjanik