Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Andres Raid: Takistades rüüstamist ja laamendamist oled paremäärmuslane ja kuulud „priviligeeritud klassi“?

-
05.06.2020
Kummuli keeratud ja põlema pandud politseiauto USA-s Salt Lake Citys
© Scanpix

Praegu elame mitmeski mõttes tähelepanuväärsel ja ka tänuväärsel ajal. Tänuväärne on ta just seetõttu, et kired lõõmavad ja avalikus meedias avaldatu võimaldab teha üsnagi suuri üldistusi kirjutajate eelistustest ja maailmapildist laiemalt.

Aga – see annab üsna hea ülevaate ka sõnavõtjate-kirjutajate haridustasemest, kogemusest, sünteesi- ja analüüsivõimest ja lõppkokkuvõttes ka lastetoast – kuivõrd on maast-madalast ühes või teises peres peetud pidevalt areneva, uudishimuliku ja õppimisvõimelise maailmakodaniku arengu eeldusteks vajalike tingimuste loomist, unustamata seejuures inimeseks olemist üldisemalt. Eriti tänuväärne on see, et enamik kirjutisi iseloomustavad meil reeglina mitte teemat kui sellist, vaid eeskätt autorit ennast.

Tundub, et ülaltooduga on meil asjad päris räbalad. Sellegi mõtteavalduse ajendiks sai Delfis ilmunud artikkel, milles autor küsib nii: „Miks tahavad paremäärmuslased, et sa ei protestiks?“ Ja juhtmõttena lisab: Protesteerimine ja tänavarahutused võivad tunduda eriolukorra ja tapetud George Floyd’i varjus vastutustundetu ja sihitu tegevusena. Tegelikkuses on selle kriitika taga valge priviligeeritud inimese idee sellest, et protest, ükskõik missuguses vormis, on mitteaktsepteeritav.”

Võtame emotsioonid maha ja vaatame vaid teksti – mida me siit teada saame?!

1. Protestimine on kõigi õigus ja seda kõigi vahenditega. Võib põletada politsei ja muude tsivilistide autosid, rüüstada poode ja tümitada ettesattunud mitteprotsessijaid või rüüste takistajaid, sest proteste ei taha äärmusparemäärmuslased ja need on pahad. Arusaamatuks jääb, kas ka protestijate vastu võib protestida.

2. Igasugune protest on priviligeeritud inimeste idee selle keelatusest.

Olgem ausad – midagi segasemat on raske välja mõelda. Hoopis hullem on see, mis selle kirjapaneku tagant autori ka kõige siiramast heasoovlikkusest hoolimata välja paistab. Mõisted on sassis ja omandavad vajadusel hetkele vastava – ja just kasuliku – tähenduse. Mis asi on äärmus, milline on reaalsus, millised on nähtavad ja latentsed põhjused jne – see kõik pole oluline ja igasugune selgusetaotlus, ka kõige siiram ja heatahtlikum, saab otsekohe süüdistuse selles samas paremäärmusluses.

Karm tegelikkus, et söed pandi hõõguma juba mitusada aastat tagasi ja kogu olukorra sotsiaalne taust ei paista kedagi huvitavat. Seda enam, et sõna „sotsiaalne“ on ühest küljest laialt käibel, kuid selle tähendust ei tunta suuresti isegi RK sotsiaalkomisjonis ja ammugi on see võõras sotsministeeriumi ametnikkonnale. Aga asi on ju oluliselt sügavam ja ähvardavam, kui isegi käimasolev möll maailma eri paigus välja laseb paista. Selle sügavuse võtab kokku prantsuse mustanahaline jalgpallilegend küsimusega „Miks rassismi ühiskonnast välja juurivad meetodid ei toimi?”

Ja tõepoolest – miks? Tundub, et neid pingeid polegi vaja maha võtta. Sellesama rassismi ja paljuräägitud paremäärmusluse (ükskõik, mida autor sellega parasjagu silmas ei pea) saab ülimalt efektiivselt rakendada ükskõik millise kampaania vankri ette. Nende kampaaniate tegelikud kasusaajad ja autorid on reeglina varjus ja vihkavad avalikkust kui vanakurat välku. Seetõttu peabki olema loosung olema lööv ja vastuvaidlemisele mittekuuluv – mis sobib siia paremini kui rassism ja paremäärmuslus?!

See, et ammuste ja ka kaasaegsete liberalistide hüpotees kõigi rasside ühesugususest tõestatult paika ei pea, ei huvita ega köida. Luges siit keegi nüüd taas rassismi välja?!

Ja autorid muudkui kirjutavad ja räägivad, absurdini välja – lugege ise: nüüd olla politseinikud juba granaadiheitjatega rüüstajate vastu astunud! (Loe SIIT!) See, et need relvad isegi rahvuskaardi tavarelvastusse ei kuulu, ei huvita enam kedagi, ammugi ei avalda keegi ei kahtlust ega imestust.

Katsume sellele eeskätt mõne mõtte idanema panekus mõeldud lookesele seekord punkti panna küsimusega. Tulles alguse juurde tagasi, paneme selle püsti selliselt: kas ka Tallinnas toimunud aprillirahutuste käigus protesteerisid inimesed ausamba teisaldamise vastu, nende „õiguste“ takistajad olid paremäärmuslased ja kõik selle „õiguse“ realiseerimise vastased olid mingisse „priviligeeritud klassi“ kuuluvad tegelased?!

Andres Raid
ajakirjanik