29.03.2021
EPL-i artikkel Paljast Porgandist.
Hiljaaegu ilmus meedias arstide üsna murettekitav lugu sellest, kuidas inimesed kipuvad rohkem kuulama kõikvõimalikke mudijaid-mudilasi, hiromante-posijaid oluliselt rohkem kui arste.
Küsimuse püstitus on olemuslikult tüüpiline, iseloomustamaks praegust pealiskaudsust ja eeskätt – süsteemitust. Juba Joosep Toots sai aru ja teadis täpselt, et „sistem“ peab olema, tal oli õigus.
Miks kuulatakse hiromante?! See tähendab tegelemist tagajärgedega selle asemel, et tegelda põhjustega. Nende kahe vahel vahet tegemisega on üha keerulisemad lood, sama käib pea 100%-liselt ka eesmärkide ja vahendite kohta. Tegeldes tagajärgedega pole võimalik avastada/leida põhjusi, millest üks või teine asi tingitud ja enda igati tõestanud tarkus kinnitab, et olukorda on võimalik muuta vaid muutes või kõrvaldades põhjusi, mis selleni on viinud.
Seda teavad ju arstid kõige paremini – saad palaviku küll alla, kuid tähtis on kindlaks teha see, miks palavik tõusis ja tegelda just nimelt põhjustega – nii kaovad ka sümptomid. Igapäevased ja harjumuspärased ravimite reklaamtekstid stiilis „kaotab kõik sümptomid“ on arusaaja kaoks suisa hukatuslikud – see võimaldab tõve põhjusel rahulikult edasi areneda, kuni lõpuks asjad hoopis käest lähevad.
Ja miks siis ikka mudijad, mitte asjatundjad?! Kuipalju igapäeva suures meedias kuuleb kiretut juttu, mis tuleb angažeerimata spetsialisti suust või sulest? Ilmunud on isegi termin „teadlane“ ja „teadur“, mis on viinud nende kahe termini ülla tähenduse naeruväärsuseni välja, algust tehti mäletatavasti šampoonidega, mis olid heaks kiidetud „sõltumatu Šveitsi instituudi“ poolt – millise ja millal, see ei huvitanud kedagi ja keda huvitas, see ei jõudnud oma päringutega kuskile.
Doktor Jaak Uibu hõikab juba tükk aega kurtidele kõrvadele, kust neile segadustele ja ebaprofessionaalsele suhtumisele alus pandi – asjatundjad ja vastavad end õigustanud institutsioonid kuulutati mittevajalikeks ja asendati (kui üldse) millegagi, millel oli vaid ustav kaader ja teadmiste ning kogemuse koha peal haigutas tühjus. Kadunud Hardo Aasmäe ütles selliste kohta – see on „tööpõlgurluse erivorm, mis on sealjuures eriti hästi makstud“.
Uibu kirjutab: „Pädevus tähendab nii asjatundlikkust (oskuspädevus) kui võimupädevust. Oskuspädevust polnud ju professionaalsete epidemioloogide puudumise tõttu. Neid lihtsalt ei olnud, sest sanitaar-epidemioloogia teenistus likvideeriti 2000.a. sotsiaalminister Eiki Nestori poolt ja epidemioloogid lahkusid ilmast kõige liha teed. Siit näeme, et tervishoidu ei tohiks juhtida võhik ja poliitikul-võhikul peaks olema nii palju oidu, et ta ahvatlevat kohta vastu ei võtaks.“
See tera ei maksa praegu kuigi palju, kus nakatunu on samastatud haigestunuga ja kogu selle masendava statistika taustal pole kuskil piiksugi sellest, kuipalju keegi kuskil on terveks saanud – see võib oma positiiviga üldist musta masendust äkki kuidagi murendada. Terminoloogia ja teadmised on puudulikud kõige kõrgemal tasemel, rahandusminister nimetab pandeemiat haiguseks ja seda moel, mis ei luba öeldus kahelda.
Harimatus koos sellesse segunenud ülbuse, dominandi kehtestamise (kellegi kuskil „paika panemise“) tung moodustavad üsna vastiku kokteili ja kui kuskil keegi on teab kuidas mingi diplomi hankinud, siis alavääristatakse halastamatult ka neid, kel seda küll pole, kuid inimesena on esimestest peajagu üle – vaadake vaid: “Tuhanded kõrghariduseta inimesed hauvad II samba rahaga riskantset plaani” – meil on ju igasuguste diplomiomanikke küll ja küll, ja kuhu on siis tänaseks jõutud, kus on kõik need targad otsused?!
Huvitav on jälgida, kuidas Eesti taastamise algusest on tegelikult seda hariduslikku baasi lammutatud! Kooli ja lasteaedadesse on ilmunud nokulaulude spetsialistid ja mingi salapärase isejuhtimise apologeedid, kes parimates proletkuldi traditsioonides tunnistavad olematuks kõik traditsioonid ja juurdunud tavad.
Tuletame meelde – juba Laari valitsuse alul kaotati õpetajate täiendusvõimalused, need olid Õpetajate Täiendusinstituut, Ligi kaotas ka täiendõppeks mõeldud ja ettenähtud raha. Olid olemas Kvalifikatsioonitõstmise Instituut, täienduskoolitused meedikutele ja põllumeestele – oluline oli, et see oli süsteemne. Oli Värska laager – seal veetsid õpetajad terve suve (Vabariiklik Õpetajate Täiendusinsituut). Olid olemas EHA (Eesti Haridusuuringute Instituut) ja PTUI (Pedagoogika teadusliku Uurimise Instituut) ja nende inimeste tehtu ja loodu seljas ja najal ujume veel tänagi, kõike pole õnnestunud veel ümber teha.
Iga revolutsioon algas reeglina muuhulgas ka sellest, et haridus kuulutati vaikimisi vaenlaseks ja häälekalt uut moodi inimese tekitamiseks – see, kes ei küsi ja allub, kiidab valikuta heaks ja läheb ka ilmseid, kuid moevoolus püsivaid sigadusi tehes vaimustusest sassi.
Kõige selle taustal ei maksa siis imestada, et Täiesti Paljas porgand on üllatuslikult enamuse jaoks suurem autoriteet kui suvaline end tõestanud akadeemik või lihtsalt arukas inimene.”
Andres Raid, ajakirjanik
