ANTS FROSCH: Proua peaminister, mis on Eesti plaan tuumasõja puhul?

Juunikuu ühe esmaspäeva õhtu Londonis oli sündmustest tiine. Globaalses plaanis oli peamine uudis, et Briti konservatiivid otsustasid häältega 211:148 jätta peaministri residentsis Downing Street 10 pidutsedes koroonareegleid rikkunud erakonna liidri Boris Johnsoni ametisse. Analoogne usaldushääletus lõppes eelmisele tooride juhile Theresa Mayle pool aastat pärast hääletust tagasiastumisega (toona hääletas 133 konservatiividest parlamendi liiget tema jätkamise vastu). Brexitiga tekkinud lõhe erakonnas pole kadunud. Pigem on see hoopis süvenenud, seda peaministri isikuomaduste ja käitumise tõttu. Boris Johnsoni poliitiline tulevik pole enam pilvitu, kirjutab endine diplomaat Ants Frosch (EKRE).

Kas samavõrra tähtis oli peaminister Kaja Kallase töövisiit Ühendatud Kuningriiki ning selle käigus toimunud kohtumised ja üritused? Ka Hugo Grotiuse auhinna üleandmise hübriidtseremoonia mõttekoja Policy Exchange poolt, mida Stenbocki majast reklaamiti kui Kaja Kallase uut välispoliitilist saavutust. Mis tegelikult toimus?
Kaja Kallase poolt mõttekojas Policy Exchange peetud kõne ingliskeelses ülekandest jääb kõrva, et peame selle sõja võitma ükskõik kui suure inimkaotuste hinnaga. Sellega võiks ju nõustuda, kuid esiteks – meie, ei eestlased ega britid, ei sõdi Venemaaga ja inimkaotusi kannavad ukrainlased. Igal juhul ei saa meie rääkida sõja võitmisest ükskõik kui suure Ukraina inimkaotuste hinnaga, see pole mitte ainult enesekeskne ja ebarealistlik soov, vaid lisaks ka ebaeetiline, kui me just ei plaani sõtta astuda. See hind on ukrainlaste ja ainult ukrainlaste otsustada.
Meenub lugu 90ndate keskpaigast, kui üks kõrge Rootsi sõjaväeluure MUST ametnik kirjeldas sõjajõude Läänemerel kui olukorda, kus hüpoteetilise tavarelvastusega peetava konflikti Venemaaga võidab Rootsi. Kui seda hinnangut 2000ndate alguses Soome asjatundja peal testisin, sain vastuse: eks iga Rootsi kindral on valmis sõdima viimase Soome sõdurini.
Eesti täitevvõimu juhi retoorika peab olema täpne ja lähtuma Eesti huvist, eriti võõrkeelset teksti esitades. Hiljem ettekande teksti Londonis esitatuga võrreldes selgus, et peaminister pidas pausi vales kohas, mis tekitas sõnumi moondumise. Seda aga publik, kellele esinemine adresseeriti, ei tea. Ettekande ingliskeelse teksti leiab alates 7. juuni ennelõunast valitsuse kodulehelt, see puudub jätkuvalt Policy Exchange’i lehel.
Igal juhul ei saa meie rääkida sõja võitmisest ükskõik kui suure Ukraina inimkaotuste hinnaga, see pole mitte ainult enesekeskne ja ebarealistlik soov, vaid lisaks ka ebaeetiline, kui me just ei plaani sõtta astuda.
Küsimusele, mida teha, kui Venemaa kasutab tuumarelva, andis Kallas vastuse, et see pole usutav. Aga kui ikkagi, siis «on meil plaanid valmis». Vabandust – Eesti ei ole tuumariik. Meil puudub ka iseseisev usutav kaitsevõime, toimivast elanikkonna kaitsest rääkimata. On jahmatav ja piinlik, kuidas Eesti Vabariigi peaminister end tuumariikide USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa liidrite kingadesse sätib. Meenub lugu kärbsest, kes atra vedanud härja turjal kaasa kulges ja pärast kiitis, «kuidas me härjaga kündsime». NATO peasekretär Stoltenberg on jätkuvalt väga vaoshoitud rääkides tuumasõja võimalusest. Aga meil, Eesti valitsusel, meil on selleks puhuks plaan!
Auväärt Edward Lucase hiljutine mõttevälgatus Kaja Kallasest kui järgmisest NATO peasekretärist kannab ehk tema Eesti-ihalust, kuid selle väärika vundamendi ladusid siiski hoopis teised inimesed, need, kelle kogemus, võimed ja isikuomadused lubaks seda tööd nõutaval tasemel teha. Sellega on meie briti sõber kenasti kursis. Tuleb loota, et eemalolija kiidulaulu tagant ei paista Euroopa liberaalse internatsionaali kõrvad. Nimelt on Edward Lucas kandideerimas järgmistel Briti parlamendivalimistel Londonis liberaalide ridades. Eesti meediaruumis on kombeks autori erakondliku kuuluvuse märkimine, kahel toolil, sõltumatu asjatundja ja poliitik, ei lasta istuda.
Meil on plaan, olen kuulnud aastaid tagasi suursaadikuna Varssavis Gruusia sõja järgsel kitsa ringi arutelul. Küsimuse all olid Euroopat ohustavad Vene raketid Kaliningradis. Selles, et toonane Poola välisminister Radosł​aw Sikorski andis pädeva vastuse, polnud hetkekski kahtlust. Sirgjoonelise ja tahtekindla – meil on plaan, me võtame need maha, kui vaja on! Proua peaminister, mis on Eesti plaan tuumasõja puhul, tahaks küsida.
Vastusest BBC julgeolekukorrespondendi küsimusele, mida Eesti ja Balti riigid NATO-lt vajavad, paljastus asjade tegelik seis kolm nädalat enne Madridi tippkohtumist. Muutunud terminite varjust avanes karm tõde: alalise paiknevusega NATO diviisi Eestisse ei tule ja valitsus isegi ei võitle enam selle eest, et tuleks. Saab olema juhtimiskomponent, planeerimine, varustus ja ohu tekkides kiire väesiire. Sellest Kaja Kallase arvates piisab. Samas ei suutnud ta selgitada, mille poolest erineb uus lahendus juba olemasolevast «päästiknööri» plaanist.
Venemaa ettearvamatus on ette arvatav ja selle vastu aitab ainult üks meetod: valmistuda tuleb kõige halvema stsenaariumi järgi.
Peaministri viide Tapal paiknevate briti sõjameeste suust kuuldule, et nad ei taha surra kohe, enne teiste saabumist, kinnitas pigem muresid, mida ei saa lahendada eemal paiknevate jõududega. Tõsisele vajakajäämisele on hiljuti viidanud mitmed asjatundjad, sh ka Eesti suursaadik NATO juures Jüri Luik. Juhul kui need Suurbritannia üksused, mis on määratud ohu korral Eestisse tulema, seda mingil põhjusel teha ei saa või ei suuda, oleme omapäi, vis-à-vis​ Venemaaga. USA tulevane konflikt Hiinaga Taiwani pärast, millesse britid paratamatult kistakse, oleks täna veel spekulatsioon, aga aasta-paari pärast?
Venemaa ettearvamatus on ette arvatav ja selle vastu aitab ainult üks meetod: valmistuda tuleb kõige halvema stsenaariumi järgi. Taandades sõnumi meie oma ettevalmistusest kaitsekulude 2,5-protsendise taseme kiitmisele, on Kaja Kallas eelarvetasakaalu nimel kõrvale heitnud Eesti riigi valmistumise kõige halvemaks. Välistades kaitselaenu võtmise, mis tänase asjade seisu juures NATOs osutub peale Madridi tippkohtumist aina tõenäolisemaks, jätkab Kallas Reformierakonna traditsioonilist poliitikat riigikaitse küsimustes. See on pehmelt öeldes lühinägelik.
Hollandi juristi ja filosoofi Hugo Grotiust (1583–1645) peetakse üheks rahvusvahelise õiguse loojatest. Tema eesmärk oli sõjaõiguse ja -reeglite loomisega vähendada inimkannatusi. Kui lähedal või kaugel oleme 30-aastase sõja kannatustest mõjutatud Grotiuse kandvast, reegleid järgiva sõja ideest Euroopas, tuleb täna jõhkra ja barbaarse Vene agressiooni valgusel alles selgeks saada. Üleskutse Ukrainale sõja võitmiseks ükskõik kui suurte inimkaotuste hinnaga pole just päris see. USA president on Ukrainale raskerelvade näol antavat abi hiljuti põhjendanud Euroopa julgeoleku eest seismisega, inimlikult ja arusaadavalt – relvaabi on selleks, et ukrainlastel oleks parem positsioon läbirääkimislaua taga. See pole just Ukraina võit iga hinna eest, mille poole peaminister Kaja Kallas vaatab.

Ants Frosch, endine diplomaat (EKRE)