28.10.2019
Apteek
Sotsiaalminister Tanel Kiik ei tagane oma seisukohalt, et apteegireform on vajalik.
Tuleb tuttav ette ajast, kui paarkümmend aastat tagasi sunniti kõigile jaoskonnaarstidele peale perearstireformi. Jaoskonnaarstidest said ettevõtjatest perearstid, kuid kõik ei ole ettevõtjaks olemisest huvitatud.
Paljud arstid läksid pensionile, paljud lahkusid piiri taha ja paljud võtsid pangalaenud, et nõuetekohaselt perearsti kabinet asutada. Kes tegi seda kodumajas, kes kusagil trepikojas korteri ostes ja paljud hakkasid oma senises nn polikliinikus eraettevõtjana ruumi rentima, raamatupidaja ja statistiku tööd tegema.
Tulemus on tänaseks pärale jõudnud; perearstidest on lõpmata puudus, sest süsteem sunnib arstiks õppinid inimese ettevõtjarolli, eriti ebakindel on minna kusagile maale üksinda nn äriettevõtet tegema ning suure lisakoormuse tõttu napib arstitööks aega ja energiat. Minnakse ära või otsitakse haiglates ja keskustes tööd, et teha ainult arstitööd.
Nüüd on aru saadud, et arstidel on kergem ja otstarbekam töötada tervisekeskustes koos ja olla tööandja juures arstikohustes.
Meie väikeses Eestis pole neid proviisoreid, kes soovivad olla ettevõtjad, nõnda palju, et sajad apteegid saaksid eraomandiks. Need, kes on juba soovinud olla ettevõtjad, need ka on.
Noortel ülikoolist tulevatel proviisoritel pole ka keelatud hakata apteegi omanikuks. Pealegi on ka ketiapteekides kõik juhatajad proviisorid. Apteeki ei saa juhatada kunagi raamatupidaja vm eriala inimene.
Patsiendil pole vahet, kas ta saab oma ravimi keti- või eraapteegist; ravimite piirhinnad ja soodustused on fikseeritud riigi poolt, nii et ravimite kallinemist pole karta. Pigem jääb kahtlus, kas üksi toimetav eraapteek suudab sarnaselt suurte tarnijatega tagada ravimite jätkusuutliku kättesaadavuse. Suurtarnijatel on kindlasti rohkem suutlikust ja võimalust.
Olles rääkinud mitme apteekriga, hirmutab neid apteegi ostu sunni puhul tegelik väljakujunev hind, mis eeldab kindlalt pangalaenu orjusesse minemist. Tuleviku IT-kulud on samuti kuluartiklites aina tõusvas trendis ning ükski apteek ei saa enam läbi targa IT-meheta ja jätkuvate uute programmi uuendusteta, mis kõik tähendab lisakulu ja mitte vähe.
Mõned ketiapteekide apteekrid heidavad omanikule ette, et nad peavad apteegis müüma aina enam toidulisandeid, esmatarbekaupa ja kreemipurke. Head apteekrid, kui te hakkate ise apteeki omama, siis te teete samuti kõik selleks, et kasumit teenida ja käivet suurendada, sest ka teie peate end ära majandama oma ettevõtte raames: ametikohast palka maksma, sellest tulenevalt tööjõumaksud, käibemaksu, rendi ja kõrvalkulud tasuma, ning peale selle peate ka uut kaupa tellima, kaubaarved tasuma, investeerima ja uuendama IT-lahendusi.
Ega siis seda raha ei saa teenida piirhinnaga ravimite müügist. Ketiapteegis töötav apteeker peab mõistma, et selleks, et apteek oleks kõigi nõuete ja kohustustega töövõimeline, peab leidma lisateenimise võimalusi. Kui ei usu, siis tasub külastada mõnd tänast proviisori eraapteeki ja vaadata kui palju müüvad ka need apteegid esmatarbekaupa, toidulisandeid jm kaupa, mis ei ole seotud ravimikaubandusega.
Apteegi külastajale pole tähtsust, mitu apteeki suudab ennast majandada ära ühes tänavas või kaubanduskeskuses. Pigem on retseptivabade toodete hinnad ja teeninduse tase see, mis inimesed kindlasse apteeki toob.
„Las jääda nii kuis oli ja las jääda nii kuis on…” Ärme lõhume süsteemi, mis töötab kliendi huvides hästi. Omanikud vastutavad ja otsustavad ise, kuidas nad oma äri peetud saavad. Kes tahab ise otsustada, saab ka täna seda teha.
Helle Kullerkupp
EKRE Tervishoiu- ja sotsiaaltoimkonna esimees
ettevõtja