Ats Miller: keel pole ainult maitsmiseks

Arvamus,
©Scanpix
Google`i tõlkesüsteem solgib samuti keeli.

Lõpetasin eelmise mõtiskluse retoorilise küsimusega, kas on võimalik teha nii, et eesti keelel oleks Eestis selge eelis.

Esimeseks aga tuleb üle rääkida üks asi, mis mu eelmises artiklis tundus mõnede lugejate meelest vastuoluna ja mis seega vajab selgitust.

Nimelt mainisin eesti-inglise-eesti automaattõlget. „Tehniliseks tõlkeks sobiva kvaliteediga” – mis tähendab, et tulemus ei tule küll isegi mitte ilukirjandusliku skaala alumise otsa peale kõõluma, ent on suuremas osas korrektne ja koherentne – mitte paremal juhul naljakas terve mõistuse solvang, nagu Google’i automaattõlge ja eestlaste tehtud tõlkekäkid seni kokku plägavad.

Me ei pääse üle ega ümber, et tänapäeva lingua franca on inglise keel. Üle 9/10 teadustöid ilmub selles keeles. Mitte kõige vähematki ei hooli kellelegi meeldimisest fakt, et on inglise keel ja siis on väga pikk jupp tühja maad, siis pool tosinat järgmist suurt keelt ja siis kõik teised ja need ei ole võrdsed – tahad tänapäeva maailmas midagigi korda saata, tuleb inglise keelt osata. Või noh, kui väga jonnida, siis saab ka ilma hakkama, ent ilmselgelt on inglise keele oskajatel suur eelis.

Kordan korduvalt esitatud prognoosi – lähima 10-20 aasta jooksul jagunevad maailma keeled kaheks, nendeks, kellel on selline töötav tõlkesüsteem ja nendeks, kellel ei ole. Ainult esimestel on üldse mingi tulevik.

Ja ärgem lubagem selleteemalistesse diskussioonidesse mõttesõnnikut, nagu teeks Google selle töö meie eest ära! EI TEE! Google on huvitatud reklaami müügist. Punkt. Jah, Google teeb lõpuks ära igasuguste „kaubanduslike röögatuste” enam-vähem talutava tõlke. Ülimalt lihtsakoelise sisuturunduse kah ehk. Teaduskeeleni on sellest veel valgusaastaid ja rohkem pole nende huvides.

Kahjuks pole mingit nalja sellega, et meile kangastub maailm, milles need, kellest midagigi sõltub, räägivad rohkem-vähem sujuvat inglise keelt, ja pärismaalastele visatakse ette odav automaattõlge, mis omakorda hakkab pigem eesti keelt enda järgi vormima – kui ikka piisavalt palju kordub avalikus ruumis järjekindlalt mingi grammatiline viga, siis – ükskõik kui rõlgelt see eesti keele olemusele soristab – hakkab päris suur osa väiksemate vaimsete võimetega seltskonda seda kordama.

Ja edasi… oleme kaitsetud. Jah, normaalses ühiskonnas on ka selle jaoks mehhanismid, ent meil on need kuidagi… hambutud.

Olgem õiglased – meil on Keeleamet, mis isegi tegutseb ja teeb oma võimaluste piires tänuväärset tööd. Ent kõik need 30 aastat taasiseseisvumisest on Keeleameti (vahepeal Keeleinspektsiooni) võimalusi ahendatud.

Kes meist ei oleks näinud kaupadel eestikeelset teksti, mille järgimine muudaks selle kauba kasutamise võimatuks või oleks suisa eluohtlik? Rääkimata sellest, et tihti on see lihtsalt mõttetu – sõnad on, aga mingit seostatud ja mõtestatud teksti need ei moodusta. Ei ole kuulda olnud, et mõni neist kaupadest oleks kästud silmapilk müügilt koristada. Kes meist poleks hädas olnud „eestikeelse” juhendiga, kus kirjapandu sarnaneb ainult esimesel pilgul eesti keelele…

Hästi, see on Keeleseaduse (lugege Riigi Teatajast) n-ö rakenduspool; seadusel ise pole väga vigagi, kuigi seal on punkte tervete eluvaldkondade kohta, kus seda sisuliselt kunagi ei ole täidetud (jutt on internetistriimidest jmt materjalist).

Ja siis on meil Emakeele Selts ja terve Eesti Keele Instituut. Ma ei oska tegelikult pakkuda, mis selle viimasega juhtunud on, kuid praktiliselt jamandab see kontraproduktiivsete asendustegevustega. Vaadake näiteks, kuidas näeb välja keelenõuvakk, mis kunagi oli päris asjalik koht kiiresti mõnd asja järele vaadata (https://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=1&otsi=variant – eks ole, otseselt pole ju midagi halba selles, et osa materjale on aastast 2000; kindlasti on ka osa Õpetatud Eesti Seltsi algusaegade materjale üsna relevantsed.)

Kõik oleks veel hästi, kui poleks Sõnaveebi. See on nimelt arvutigenereeritud prügikast või risuhunnik, mille kohta on kõik, kes saavad endale vähegi objektiivsust lubada, öelnud, et sealt saadav info tuleb – kõige pehmemalt väljendudes – kindlasti üle kontrollida. Ah et see peegeldab seda, kuidas räägitakse? Ei, tegelikult on tegemist arvuti poolt mehhaaniliselt, ilma mõistuse puudutuseta, st tihti rabavalt valesti kokkukuhjatud juhuslike tähekombinatsioonidega. Muidugi suudab arvuti suvalist mõttetut sõnasalatit väga kiiresti väga palju kokku kraapida. Ainult et – taas väga pehmelt öeldes – segaseks jääb selle tegevuse seos eesti keele hoidmise ja arendamisega.

Ja uurige, millega tegeleb keelekomisjon – üks viimaseid uudiseid on, et möödunud aastal lubati kaht moodi käänata ühe spetsiifilise käändkonna sõnu (neid on 35, osa kasutusest väljas). Tore. Armas. Vapustav. Ja siis me imestame, et mees metsast pahurdab, et miks seda klounikarja rahva rahaga ülal peetakse…

Jah, keel muutub.

90-ndatel irvitati kusagilt leitud teksti üle: „Teipige bossi messidž offisi seinale.” Siis oli see naljakas. Nüüd… olgem ausad ja ütleme seekord rängalt: sõnaveebi vääriline. Mäletan, kui me kõik irvitasime 90-ndatel väliseestlaste keele üle (mis oli pahatihti täis toorlaene). Mina mäletan vastupidist kogemust Rootsist (seal elades-õppides), kus ma imetlesin paljude seal elavate eestlaste puhast eesti keelt ja nägin teadlikult vaeva oma keele puhastamisega russitsismidest, mida oli täis tollal Eestis räägitav eesti keel.

Kogu senise jutu mõte on kokkuvõtlikult, et taas nagu kõige muuga – meil on mehhanismid ja midagi isegi tehakse, aga see kõik on närune ja märgist mööda. Selle artikli eesmärk ei ole panna end halvasti tundma inimesi, kes töötavad mainitud Keeleametis ja EKI-s – paljud neist teevad oma tööd südamega ja nii hästi, kui oskavad ja nendes oludes võimalik on. Ent nagu Sun Zi on öelnud: taktika ilma strateegiata on müra enne kaotust.

Ma ei suuda siin selles mahus vaadelda kõiki valdkondi ja põhjendada, mida tasub teha ja mida mitte. Näiteks internetis ja teadusliktehnilises suhtluses kasutatava keelega ma soovitaksin mitte kakelda. Ja mitte sellepärast, et see rong on juba läinud (kuigi see on iseenesest suuresti tõsi). Kõige rohkem puudutab meid keelekasutus avalikus ruumis ja väidan, et muidugi vajab see ka sundi ja järelvalvet, kuid korrastub suuresti ka ise, kui seda tõukab tagant korralik riigikeelne haridus.

Või teisiti sõnastades – me ei peaks ühelt poolt sõdima sõnadega ja teiselt poolt liigselt vastu tulema poolkeelsetele. Ja algab, nagu alati, kõik strateegiast. Ja toimiva strateegia loomine nõuab sihipärast huvi. Ja kõik senised hädad algavad just selle viimase puudumisest.

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused