Ats Miller kodanikupalgast: tänaste jagajate hirmud

Arvamus,
©Uued Uudised
Raha ümber käib tegelikult suurem osa meie elust. Pilt on illustratiivne.

Kirjanik Ats Miller jätkab kodanikupalga teemal, võttes jutuks nii raha olemuse kui ka tema jaotamise.

„Kolmas peamine vastuväide baaselatisele kõlab (emotsionaalsel kujul) umbes nii, et on lausa kuritegelik jagada „niisama” laiali meie ühist raha, eriti inimestele, kes sellega midagi peale ei oska hakata. Et tasuta saadud asjad on odavad ja kodanikupalk ei muuda midagi, vaesed jäävad vaeseks ja rikkad saavad rikkamaks. Tavaliselt järgneb veel hüüatusi, mis inimsoo mõtlemis- ja ettenägemisvõime väga halba valgusse asetavad.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Viimase osas on väga raske vaielda. Suurem enamik inimesi teatavasti ei mõtle terve elu jooksul mitte kunagi selle sõna täpses tähenduses (st ei jõua antud info alusel iseseisvalt millegi täiesti uueni), nende elu juhivad 15.–16. astme tingrefleksid (koertele näiteks on võimalik õpetada kuni 4. astme tingreflekse); st nad teevad ja arvavad ainult seda, mida neile on õpetatud. Aga küsimus pole selles – edukad on ühiskonnad, kus mõtlemisvõimelised on pannud ülejäänud õiges suunas liikuma.

Meie jaoks on siin oluline, et nii on sündinud nii Põhjamaad ja Šveits, kui Põhja-Korea ja Nõukogude Liit – et jube hea, kui suudame juhtida ühiskonna kasvu ja arengusse, ja sealjuures nii, et võimalikult paljud siiralt arvavad, et neil on vedanud, et nad siia on sündinud.

Kõigepealt rahast.

Kahjuks arvab siiani suur osa inimesi, et raha kui selline on midagi väärt. Neid tabavad tavaliselt hüperinflatsioon ja igasugused väiksemad kriisid kõige valusamini. Raha on juba definitsiooni järgi väärtuse sümbol. Vale on ka kujutlus, et see on tagatud mingite kaupadega, st selle eest saab midagi. Tegelikult põhineb kogu rahasüsteem kõigest ja ainult usaldusel.

USA dollar on maailma peamine reservvaluuta lihtsalt sellepärast, et midagi paremat ei ole. USD on mingil määral reguleeritud ka rahvusvaheliste lepetega, kuid nagu näiteks kullakatte ühepoolne lõpetamine 15. augustil 1971. a ka kõige juhmimatele oleks pidanud selgeks tegema, on see USA raha ja too teeb sellega, mida tahab (arusaadavalt seda, mis neile kasu toob).

Raha on riigi käes üks hoobadest, millega riiki juhitakse. Sealjuures on rahal veel hulk omadusi, mida tuleb sellega tegelemisel arvestada, ja üks võib-olla peamisi praktilisi aspekte on, et see peab liikuma. Nagu viimati ka näiteks Lauri Tõnspoeg ERR-is kodanikupalka teemaks võttes (03.07.2020) põhilist kordab: majandus toimib siis, kui tarbija kulutab raha, mitte et kui tehased töötavad. Teisiti sõnastatuna – elu käib, kui meil on usaldus süsteemi vastu ja me anname raha välja; ja teiselt poolt on meil seda raha välja anda, kui sellesama usalduse pealt ollakse nõus seda meile andma.

Teine samavõrra ohtlik tendents, mis seni praktiliselt eranditult on pehmematel juhtudel lõppenud kriisi ja raskematel sõjaga, on rikkuse koondumine vähemuse kätte (kes, nagu selgub, ei oska sellega midagi mõistlikku peale hakata). Selles vaates on viimane asi, mida kriisi saabudes teha, toetada panku – see viib ainult veel suurema varandusliku lõheni.

Meil on praegu kriis; see on käes ja siinkohal pole mõtet diskuteerida, kui kunstlik või rumal see on. (Ja mis osas see siis teistest kriisidest sisuliselt erineb?)

Selles osas on Eestil vedanud, et riigi eesotsas ei ole kas lollusest või pahatahtlikkusest nii genotsiidi piiril eesti-vihkajalikult käituvat seltskonda, kui oli 2009. aasta ülemaailmse majanduskriisi ajal. Siis ei käitunud Eesti riigina, vaid igaüks jäeti enda eest võitlema. Riik laenu ei võtnud ja eraisikute laenukoormus tõusis seetõttu EU tippu. Enim rikkust koondus vähemuse (sealhulgas loomulikult reformarite) kätte, Eesti langes EU kolme vaeseima riigi hulka, arvata kümnendik rahvast rändas välja ja ka näiteks enesetappudelt olime EU tipus…

Seega raha „jagamist” tuleb vaadelda kui riigi meedet. Jah, see oleks kommunism, kui me üritaksime tegijatelt kõik ära võtta või kõik ühtviisi vaeseks muuta. Kordan – baaselatisel on mõte, kui see on üks komponent ühiskonna kasvu tagavast süsteemist. Baaselatist tuleks vaadelda kui teatud fooni, mis tagab kokkuleppelise (minimaalsest inimväärseni…) baastaseme, alla mille me ei lase kellelgi langeda.

Selline baaselatis kaitseb ühiskonna mittetöötavaid liikmeid ja sealjuures hulga vähema majandusliku ja psühholoogilise koormusega, kui praegused kohmakad sotsiaalsüsteemid (kus ametnike palkadeks ja muuks kaasnevaks hajub eesmärgi mõttes kasutult minimaalselt kolmandik ja rasketel juhtudel üle üheksa kümnendikku ressursist).

Baaselatis on mõttetu, kui sellega ei kaasne kogu muu maksusüsteemi ajakohastamist. Jah, kui me midagi muud ei muuda, oleks selleks vaja kas suurendada maksukoormust (mis ei ole hea, sest nii võtame inimestelt taas nii vastutust kui teotahet vähemaks ja saavutame vaid teatud raharingluse tõusu) või võtta laenu (mis ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik).

Kui me aga räägime inimese vastutuse suurendamisest, tuleb baaselatise vastaseid hirme vaadelda pigem võtmes, kas pole tegu kartusega kaotada valijaid? Valitsemise üks tarkusi on teatavasti ka oskus võtta raha oma vastastelt ja jagada pooldajatele. Me oleme näinud sotsiaaldemokraatide muutumist nende esindajast, kes tööd teevad, nende esindajaks, kes ei tee. Kui me räägime perekesksest poliitikast, mis suurendab oluliselt nende võimalusi ja vastutust, kes ühiskonda tulevikku kannavad, tähendab see raha äravõtmist „vähemustelt”.

Jah, nagu eelnevates kirjatükkides välja toodud, on inimesi, kellele pole mingit mõtet raha anda. Ja arusaadavalt kasutavad ka laste raha loomulikult esialgu vanemad.

Ent kui me järelkasvu välja arvame, on tegu ikkagi väga väikse vähemusega ja mõtleme niipidi – dementsetega ja üldisemalt meditsiinilistel põhjustel vastutusvõimetutega tegelevad nüüd ja tulevikus vastavad instantsid, alkohoolikutele ja teistele elu heidikutele on supiköögid, vangid ka seda kätte ei saa… ja kas me jätame tõesti meile eluliselt vajaliku sammu astumata sellepärast, et ei oska või taha (mingitel eetilistel või umbluukaalutlustel, näiteks „võrdsest kohtlemisest”) esimesse või teise või kuuendasse kategooriasse liigitada kolme poeeti, kahtekümmet kolme influenserit ja teisi selliseid piiripealseid nähtusi?

Jah, loomulikult on võimalik käituda enesetapjalikult rumalalt. See tähendab nagu seni. Aga nagu ma eelmises artiklis kirjutasin – teatud mõttes meil ei ole sellist mõtteskeemi kasutavate inimestega midagi rääkida. Meie räägime sellest, mida on vaja tulevikkuminekuks, nemad sellest, kuidas enda arvates väärt põhimõtete kohaselt surra. Veelkord – mida peavad püsijad kadujatele tõestama?

Ja unustada ei tohi olulist hulka „niisama raha jagamise” vastast argumentatsiooni, millele ei oska anda muud nime, kui ehe kadedus…“

Ats Miller

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused