Ats Miller: kui palju Lähis-Idas toimuv Eestit puudutab

Arvamus,
Süüria naised protesteerivad Idlib provintsis Vene-Türgi ühispatrullide vastu. (Foto: Scanpix)

„Ükskõik, kas uskuda ajaloolist paratamatust üldisemas plaanis või üritada kõike seletada juhuste jadaga, on meil väga vedanud, et maailmas on USA. „Meie” all tuleb siin mõista lääne tsivilisatsiooni. Ameerikasse mindi mitmetel põhjustel, ent piirialadel ei jäänud kauaks ellu empaatiavõimetud lollpead ja teatud sügavalt inimlikud vabaduse ja üksteisega arvestamise ideaalid on ikkagi kuni viimase ajani tuntavalt mõjutanud selle suure ja võimsa riigi elu ja tegevust.

Samamoodi oleks meile tegelikult hea, kui Euroopa Liit suudaks vähemalt väljaspoolt vaadates käituda tõsiseltvõetava riigina, mitte omavahel lõputut mölapidu pidava padjaklubina. See oli ikkagi USA, kes purustas ühe üsna ilge diktaatori teises ilmasõjas; tõsi, teise, veel ilgema abil, ent see oli taas USA, kes kaitses Euroopat kogu külma sõja aja ja lõpuks surus põlvili ja sundis lagunema Kurjuse Impeeriumi.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ja selle kõige valguses puudutab Lähis-Ida meid otseselt – jube tore on siin maailmajao teises servas mögiseda ja teisi õpetada, aga seal surevad miljonid ja kümned miljonid on oma kodudest välja aetud. Lähis-Idas kombineerub usuhullus kõige halvemal viisil igasuguste saastakottide maailmavalitsemisplaanidega ja Euroopa riigid üksikuna ei suuda midagi teha. Ainult lasta hädad oma õuele – kuni langevad. Ja kui nad langevad, jõuab häda ühel päeval ka siia, teise serva. Aga siis on juba hilja.

Mulle endale tavaliselt ei meeldi artiklid, kus pole eriti numbreid ja fakte. Aga natuke tobe on tõdeda, et Süürias käib sõda juba kümme aastat – kõik me oleme koolis käinud ja isegi algkooli ajalootundides räägiti, et sõda käib seal juba aastatuhandeid. Ristisõdadest on ka kõik kuulnud; esimeses ilmasõjas lagunes Osmanite impeerium ja piirkond jagati tükkideks; pärast teist ilmasõda loodi Israeli riik; Iraagil oli vahepeal suuruselt maailma neljas armee. Ja nii edasi.

Millalgi 70-ndatel, igatahes veel kooliajal, lugesin kusagilt arutluskäiku, et selle raha eest, millega USA Israeli toetab, saaks kogu selle riigi kolida kuhugi USA keskossa, objektiivsetelt parameetritelt palju paremasse paika, ja maksata igale ümberasujale veel miljon dollarit uue elu alustamiseks. (Miljon tolleaegset dollarit, mis oli, eriti vegeteerides tollases puruvaeses, okastraadiga piiratud kommunistlikus eksperimendis, ikka täesti ulmeline summa…)

Aga mäletan juba – tegelikult lapsena – mõtet, et oot, mida nüüd? Kõntsakotid tahavad kedagi kodust välja ajada ja sinu reaktsioon on, et nojah, mis seal ikka teha, tuleme neile vastu…

Humanism oli omal ajal võimas relv. See pani nõrgad vastased alla andma, sest nad nägid, et kaotus ei tähenda tingimata lootusetut hävingut – et on veel ka teine võimalus; on võimalik ellu jääda ja võib-olla kunagi uuesti proovida.

Iga relv võib pöörduda iseenda vastu. Humanism töötas, säästis lugematul hulgal elusid ja andis tervetele rahvastele ja maailmajagudele võimaluse, kuni seda rakendasid tugevad inimesed ja rahvad. Humanismi üle irvitatakse – „maksa, loll valge!” – ja see toob ainult kahju, kui seda püüavad nõrgad inimesed ja rahvad kasutada oma suutmatuse ja otsustamatuse varjamiseks.

Väide, et Lähis-Ida „ongi niisugune”, on puhas jama. Täpsemalt, tõdemusena on see ju õige, kuid see ei seleta midagi. Näiteks Balkan on ka „selline” – aga nad rahunesid maha. Jah, korraks, pärast Jugoslaavia-nimelise värdmoodustise lagunemist kees üle. Serbia teostas ennast – tänu suuresti Venemaa torkimisele ja abile. EU vahtis, mokk töllakil, ja ainult lämises, USA lahendas olukorra.

Kes Süürias torgib? Tänu kelle toetusele on „president” (tegelikult diktaator) Bashshār al-Asad endiselt võimul? Venemaa – tuleb tuttav ette? Neil on seal (Tartuses) sõjaväebaas ja nagu Krimmgi, tähendaks selle kaotus, et raskevõitu oleks edaspidi suurriiki mängida.

Ja muidugi nafta. Kust ometi saavad rätipead raha relvade ostuks? Ise nad ju midagi ei tooda; ja ärgu tuldagu ütlema, et „raske ajalooline pärand” või mis iganes – suurem osa araabia maid on saanud juba vähemalt kolm põlvkonda ise oma saatuse üle otsustada. See on ikkagi inimestes (nende usus, traditsioonides ja tõekspidamistes) kinni, et nad on valinud sünged diktatuurid, džihaadi, vaimupimeduse, korruptsiooni ja fanatismi – ja kõige selle tulemusena vaesuse ja ülejäänud maailmale nuhtluseks olemise. Ja nagu öeldud, tänu naftarahale on neil kaigaste asemel Kalašnikovid.

Kurvaks näiteks sobib siin ka möödunud aasta 4. augustil Beiruti sadamas toimunud ja pool linna maatasa teinud plahvatus – islam, korruptsioon ja hoolimatus on „õigetes kätes” nii võimas enesehävitusrelv, et välisvaenlast pole vajagi…

Muidugi pole see pilt nii mustvalge. Eelmise näite Liibanonil on kõigele vaatamata lootust. Türgi suutis tänu korralikule keretäiele esimeses ilmasõjas ligi kolm põlvkonda enam-vähem mõistupärane püsida. Ja lõpuks elab USA-s-Euroopas miljoneid venelasi ja moslemeid ja nad rõhuvas enamuses häbenevad oma marutõbiseid rahvuskaaslasi-usuvendi Venemaal ja araabia maades.

Mis aga juhib kahe kurva tõdemuseni. Esiteks, sa saad teisi aidata ainult teatud piirini. Nagu Iraagis, sai maailm ainult kõrvaldada punniks ja nöögiks olnud diktaatori. Anda Iraagile võimaluse. Kuidas nad seda kasutavad, on juba nende endi asi – saab aidata ja suunata, aga ei saa lapsehoidjaks olla. Jah, sellest suuresti aru saanud läänemaailm kipub seetõttu pigem üldse mitte midagi tegema, aga see on hoopis teine jutt.

Ja teiseks – kuidagi ei pääse sõjaliste kulutuste suurendamisest! Jällegi – taas on iseküsimus, kui mõistlikult me seda kasutada oskame, aga ärgem kaotagem lootust, et me ikka endiselt inimsoo üldises foonis tervemõistusliku vähemuse hulka kuulume. Võtmesõna on siin „vähemus” – vastikute konfliktide oht maailmas pigem kasvab ja me peame teadma, mispidi relva käes hoitakse.“

Ats Miller, kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused