August Ihalemb: sotsidele on vägivald riigi monopol, EKRE-le ka kodaniku õigus kaitsta ennast, kodu ja peret

Erinevalt sotsidest esindavad rahvuskonservatiivid kodu ja peret kaitsvat eesti meest.

Kolumnist August Ihalemb käsitleb Tarandi skandaali sotsiaaldemokraatliku ideoloogia ajaloo ning konservatiivse tuumikpere mudeli perspektiivis ehk siis püüab mõista, millest lähtuvad oma arvamustes sots Rainer Vakra ja rahvuskonservatiiv Martin Helme.

“Hiljutisest Tarandi konfliktist on paar huvitavat tähelepanekut kahe poole maailmavaate sügavatest erisustest. Provokatsioonile järgnenud vägivalda on mõistnud hukka peaminister, president, sotsid ja kõiksugused ühiskonnategelased. Kuidas nad suutsid provokatsioonist põhjustatud füüsiliste vigastusteta rüselusest teha sellise draama ning näha selles miskit, mis loob poliitilise kultuuri jaoks mingisuguse fundamentaalse pretsedendi, võib esialgu konservatiividele ja parempoolsetele arusaamatu tunduda. Mullegi tundus esialgu ilmselge, et eesmärk on lihtsalt kasutada toimunut ebaausalt poliitilise kasu nimel ära.

Siiski on oluline märgata, et selle vägivalla salgajaid oli piisavalt laiast spektrumist, mistõttu oleks veidi ebaaus eeldada, et suur osa poliitilisest stseenist ja institutsioonidest, alates peaministri, presidendi, sotsiaaldemokraatide ning erinevate kultuuritegelasteni välja, on kõik ühinenud ühises soovis ja poliitilises projektis kindlat poolt hävitada ilma mingisuguse mõistlikuma põhjenduseta. On kerge näha end heroilises võitluses kurjade jõudude vastu, kes ühtse massina soovivadki tõde jalge alla trampida ja sind eemaldada, kuid ometi pole ei Jüri Ratas, Indrek Tarand, Kersti Kaljulaid ega enamus sealsetest kurjuse kehastused, kelle eesmärk oleks rahvusriiki hävitada.

Sotsid jätaksid vägivalla riigi õiguseks

Miks siis näevad konservatiivid toimunut nii ebaolulisena ja vasakpoolsemad olulise pretsedendina? Selle mõistmiseks aitab kaasa Indrek Tarandi eilne arvamusartikkel Delfis, kus ta vägivalla hukkamõistmise juures sõnab: “Viimastega on vaid see häda, et nad diferentseerivad, lausudes: ”Vägivald on hukka mõistetav, aga…” See on kurb ja kuri strateegia, mis eksplitsiitselt esitab väljakutse Šoti filosoofi Locke`i avastusele, et vägivald peab olema riigi ehk valitsuse monopol. Vägivalda ei saa sanktsioneerida mitte ühegi muu asutuse või organisatsiooni poolt.”

Siit tuleb välja see, mida on korranud ka mitmed teised toimunut kommenteerinud vasakpoolsed. Nad näevad vägivalda riigi monopolina, kus vägivaldne vastuhakk on väga harva kui üldse õigustatud. Selline suhtumine pole midagi uut, see vaade iseloomustas sotsiaaldemokraatiat ka 20. sajandi alguses, kus sotsiaaldemokraadid mõistsid illegaalse ja vägivaldse vastuhaku hukka.

Sotsiaaldemokraadid kirjutasid seda oma manifestides, kuid veel enam, nii nagu märkis juudi filosoof Walter Benjamin oma teoses “Über den Begriff der Geschichte”, nad järgisid seda ka praktikas. See põhjustas Benjaminile ning mitmetele teistele vasakpoolsetele 1930. Saksamaal meelehärmi, sest sotsiaaldemokraadid nägid vägivalda täielikult riikliku monopolina ning isegi seistes silmitsi nende vastu suunatud vägivallaga, jäid nad enamusena truuks oma passiivsusele.

Põrkuvad maailmavaated

Hiljutine seik Rainer Vakra ja Martin Helme vahel teeb selle paralleeli veel sobivamaks, kuna mõlemad mehed sõnastasid vägivallaga seotud moraalsed põhimõtted, mida nad ise oma lastele õpetavad. Vakral oli see järgmine: “Kõiki Eesti riigis tuleb kasvatada selliselt, et isegi kui sult mänguauto ära võetakse, siis sa ei lähe teda jalaga lööma, füüsiliselt noomima,” millele Martin vastas: “Ei, Eesti riigis tuleb kasvatada inimesi nii: kui sulle liiga tehakse, siis tuleb enda eest seista.” – “Vägivallaga?” – “Jõuga, kui vaja on”.

Mis sellest dialoogist eristub on Vakra arusaam, et ka füüsilise rünnaku puhul on üldjuhtudel õigustamatu võtta omale õigust vägivallale – vägivald on igas olukorras riigi pärusmaa. Martin esindab aga oluliselt konservatiivsemat vaadet, mis läheb Euroopa erinevates traditsioonides tagasi esimeste õigussüsteemide tekkeni. Nii vana germaani õigus, inglise tavaõigus kui ka teised süsteemid seadsid tsentraalseks iga inimese õigust õiglasele vägivallale. Kui nüüdses demokraatias on vägivald iseenesest juba miski, mis on üldjuhul karistatav ja väga üksikutel erandjuhtudel õigustatav, siis varasemates õigussüsteemides puudus vägivalla must-valge käsitlus.

Martin Helme esindab isa kui pere kaitsjat

Martini vägivallakäsitluse juured on sügavalt põimunud tuumikpere mudeliga, milles seisis kõige tähtsamal kohal perepea, isa, kelle ülesanne oli kaitsta kodu kui kindlust iga hinna eest. Isa õpetas ka lastele arusaama heast ja kurjast, maailma võludest ja lõksudest, õiglusest ning selle täideviimisest, mis oli perepea puhul ka naturaalne roll, sest tema õigluse käsitluse headus väljendus otseselt ta hallatava kodu olukorrast. Martin võttis ka oma seisukohas selle arhailise pereisa rolli, kelle ülesanne on sedasama rolli lastele edasi anda, kus igal lapsel on alguses õigus õiglasele vägivallale ning seejärel kohustus selle õigluse järgi hoida oma kodu kui kantsi. Seda rolli sümboliseerib mütoloogias kujund pereisast, pojad külgedel, seismas kirves käes keset ukselävendit.

Vakra näeb seda pilti hoopis teistmoodi, kus tuumikperes pole enam perepead, kes kannaks sellist rolli. Võib eeldada, et selle vaate arengul aitas oluliselt kaasa naiste emantsipatsioon – mehed ei ole enam need, kes tegelevad välismaailmas toimuvaga ning tundmatu sorteerimisega vastavalt talle omasele õigussüsteemile. Hääletusõigust kandsid ka esialgu maad omavad mehed, seejärel emantsipatsiooni poole liikudes said hääle kõik mehed, siis maad omavad või abielus naised ning alles seejärel kõik naised.

Oluline on silmas pidada, et selles transformatsioonis oli igas hetkes väärtuspuuks sarnasus perepea rollile. Teatud aspektist kaasnes selle muutusega see, et naised ei võtnud üle perepea rolli, vaid suhtusid hääletamisesse nii nagu nad suhtusid perepeasse. Naiste hääleõigusega kaasnes seega riikliku sotsiaalkaitsesüsteemi oluline laienemine ning sellega paralleelselt süvenes arusaam, et riigil on vägivallamonopol. Siiski tuleb rõhutada, et ma ei tee siin kausaalseid, vaid paralleelseid väiteid, mille põhja ma lõpuni ei tunne.

Perepea rolli vähenemisega antakse kaitsmine riigile

Perepea rolli vähenemist ning asendumist riigiga esindasid poliitiliselt nii 20. sajandil kui ka praegu sotsiaaldemokraadid. Nad olid selles osas vasakpoolsetest kõige radikaalsemad, kuna kommunistid & sündikalistid ei pidanud oma eesmärgiks tuumpere mudeli hävitamist, vaid nad kasutasid nii oma propagandas kui ka poliitikas ära traditsionaalse tuumikpere sümboolikat ja ideed. Nende idee oli ühendada tööline oma rollis ühtse sotsialismi eesmärgiga, milles transformeerub, kuid ei hävine perepea esialgne roll. Seetõttu oli ka isiklik vägivald õigustatud radikaalsetel vasakpoolsetel, kuid sotsiaaldemokraatidel mitte.

Võib küll väita, et tsentristlikumad sotsiaaldemokraadid ongi pragmaatiliselt vägivalla vastu, kuid igasugune pragmatistlik argument muutub võimatuks, kui tuua välja Walter Benjamini tähelepanek, et sotsiaaldemokraadid järgisid seda ideaali oma absurdsuseni ka siis, kui nemad olid vägivalla sihtmärgiks.

Miks siis lõppude-lõpuks nägid sotsiaaldemokraadid, president, peaminister ja paljud kultuuritegelased provokatsioonile vastatud vägivalda aktsepteerimatuna? Sest nad on truud sotsiaaldemokraatide arusaamale, et tuumikpere, mida konservatiivid ka kaitsta üritavad, on oma olulisuse ning rolli kaotanud. Perepea õigus vägivallale on ära võetud ning antud kanda riigile pretsedentideta monopolina.”

Toimetus jätab endale õiguse mitte nõustuda väitega: “On kerge näha end heroilises võitluses kurjade jõudude vastu, kes ühtse massina soovivadki tõde jalge alla trampida ja sind eemaldada, kuid ometi pole ei Jüri Ratas, Indrek Tarand, Kersti Kaljulaid ega enamus sealsetest kurjuse kehastused, kelle eesmärk oleks rahvusriiki hävitada.” Seda ennekõike eelnimetatud isikute tegevuses osas, mis on ilmselgelt rahvusriigivaenulik, samuti selles osas, nagu hoiduks tänased sotsiaaldemokraadid riigivõimuvälisest vägivallast – Indrek Tarand tõestas vastupidist.

Kommentaarid