Avatus kartellierakondade ja Brüsseli moodi ei ole tõeline

Avatus tähendab seda, et me saame maailmas reisida, kuid meil on alati olemas oma kodu,.

Eesti kartellipoliitikud räägivad ikka meie riigi avatusest ja EKRE isolatsionismist, aga nende jutt on vaid illusoorne.

See avatus, mida globalistliku meelega poliitikud reklaamivad, lubaks inimestel kogu maailmas liikuda nii, kuidas nad tahavad, ja jääda pidama sinna, kus meeldib. Kas see on reaalne ja õige?

Esmalt ei maksa unustada, et meid on juba 7,5 miljardit, see arv aina kasvab ja inimesed võitlevad ressursside pärast. See on võitlus ellujäämise pärast ja seal pole kohta sellel pseudohumaansusel, mida neomarksistlikest allikatest aina enam juurutada püütakse. Inimkond ei ole siiani vabatahtlikult ühtseks kogukonnaks ühinenud ja pole alust arvata, et me selleks edaspidigi tahet ilmutame, eriti kui seda tahetakse läbi viia sallivusliku sunni kaudu.

Selle pseudoavatuse tagajärgi on juba Euroopas näha – ühelt poolt tugev ja agressiivne naisõiguslus, geiagenda ja muud “euroopalikud väärtused”, teisalt sama agressiivne religioosne islam, kelle arusaamad, mentaliteet ja väärtushinnangud on täiesti vastupidised. Sealt lihtsalt ei saa midagi muud peale konflikti tulla.

Teine moment on sellise pseudoavatuse kujunemises totalitarismiks. Kui märkate, siis ÜRO, Euroopa Liit ja teised rahvusvahelised organisatsioonid teevad üha rohkem kohustuslikke, pealesunnitud ja vabatahtlikkusest kaugel olevaid otsuseid. See tähendab, et need surutakse rahvastele peale, mis tekitab vastuseisu, see omakorda tambitakse jõuvõtetega maha, ja sünnib totalitarism versus vastupanuliikumine.

See, mida soovivad EKRE ja teised konservatiivsed jõud, on avatus, kus peab reegleid järgima – sa võid maailmas vabalt reisida, aga lõpetad ikka kodumaal; kui tahad võõrsile elama jääda, arvestad sealsete reeglitega ja tõestad ennast neile väärika kodanikuna. Tööjõu liikumine on vaba just neis piirides, kus ta on põhjendatud ega hakka riigi süsteemset korraldust lõhkuma, demograafilist olukorda halvendama ega sisepingeid tekitama. Maailma asju otsustavad rahvad üheskoos, mitte ei tee seda mingi riikideülene kodanike poolt mittevalitav juhtstruktuur, nagu seda on Euroopa Liidus Euroopa Komisjon.

Pseudoavatuse jüngritele tuletakse meelde professor Rein Einasto sõnu selle kohta, et üleilmastumise faas on möödumas ja asemele on tulnud eraldumise ja kogukonnastumise etapp, mis on eelduseks selleks, et kindlustada inimkonna loomulik arenguprotsess. See on areng, mida globalismijüngrid märgata ei taha, vaid eitavad hoolega; nad karjuvad valjuhäälselt, et tegu olevat populistide ja natsionalismi pealetungiga, eirates tõsiasja, et rahvad liiguvad sellega kaasa. Globalism on astunud kaitselahingutesse.

Eraldumist ja kogukonnastumist näeb ju kogu maailmas: EL-is on lõhenemine väärtuste baasil Ida- ja Lääne-Euroopa vahel; Suurbritannia lahkub liidust; Ameerika põhimõtteliselt eraldub Euroopast; Hiina vastandub Läänele ja üritab maailma oma kontrolli alla saada (näiteks Aafrika riike); Venemaa on omaette nähtus; islamimaailm on eraldunud sunni ja šiia haruks – mitte miski ei osuta rahvaste globaliseerumistungile. Ka ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid ei ühenda rahvaid, vaid on saanud tülitsemiskohtadeks. Vabakaubandus on muutunud nonsensiks, mille varjus suuremad domineerivad väiksemate üle; seda võiksid asendada lokaalsemad otselepped riikide või nende liitude vahel.

Multikultuursus on samuti kõrbev nähtus, sest hoolimata selle ideoloogide arvamusest ei võeta sealt vaid paremaid momente vastastikku üle – enne nende sulandumist toimuvad kokkupõrked selle vahel, mis on erinevates kultuurides ületamatult erinev, ja see lammutab kogu positiivse osa juba enne tegeliku multikultuursuse teket. Ehk siis enne põrkuvad feminist ja pühasõdalane, kui mosleminaine saab burka seljast heita.

Euroopa Parlamendi valimised on tulemas ja just seal näeb, kas tuleb naasmine rahvusriikide-põhisesse maailma või suudab globalism veel kord jalad alla võtta. Kui suudab, siis kehtestab ta totalitarismi, seepärast tuleb naasta Euroopa kristlike juurte juurde ja Vana Maailm on selleks valmis.

Kommentaarid