11.04.2016
brad jurjens
Umbes 16-17 aastat tagasi, siinsamas Hollywoodis, said kokku kaks noort rootslast. Mu sõber Björn, noor lootust andev kitarrist, kes siin muusikat õppis ja vabal ajal kitarritunde andis, ning üks tema õpilastest, Ella (nimed on muudetud). Ella oli Björnist päris mitu aastat vanem ja temast väga sisse võetud. Ei läinudki kaua, kui Ella käima peale jäi, ja koos otsustati Rootsi tagasi sõita, et seal abielluda ja perekonda alustada. Niipalju siis Björni muusikukarjäärist.
Läks kaua aega mööda ja mul olid nad mõlemad juba ammu meelest läinud, kui äkki potsatas Facebooki sõbrakutse Bjornilt. Oli lahe jalle vanu aegu meenutada. Paar aastat tagasi tulid nad isegi koos poja ja tütrega siia külla. Siin oleku ajal läks jutt muidugi ka “sõjapõgenike” peale, kes neil seal Rootsis paiknevad, ja Ella oli resoluutselt selle poolt, et neid sisse lastaks ja nunnutataks. Et peame ikka humaansed skandinaavlased olema jne. Okei, ei hakanud mina temaga vaidlema ja jutt läks muude teemade peale.
Paar päeva tagasi oma Facebooki ajajoont kruttides jäi pilk peale Ella uusimale postitusele. Pikk jutt rootsi keeles ja mitu koledat pilti, ühe peal oli vaikese sõrme küüs tagurpidi ja peaaegu otsast ära, teiste peal verised kriimustused näos ja igal pool mujal sinikad, verevalumid. No mis kurat, mõtlesin mina, ja kuna ma rootsi keeles ainult paari kahtlase väärtusega fraasi valdan, klikkisin tõlke nupu peale.
“Esiteks tahan öelda, et ma ei ole rassist”. Nii see jutt algas, poliitiliselt korrektne ja puha, aga mul oli kohe pilt suht selge, mis sealt tulema hakkab. Ilusalongi, kus ta töötab, ilmus bande “võõramaalasi” (nagu ta neid nimetas), ja hakkas ühe blondiinist kunde vastu suurt huvi tundma. Kui pilgetest ja võlusõnadest väheks jäi, mindi sujuvalt edasi näppimise peale. Ella astus vahele ja blondiinike sai sealt minema, aga Ella jaoks asjad nii hästi ei lõppenud, nagu pildid ka tõestasid. Postitus lõppes Ella vabandusega, et nüüdsest hoitakse salong äritundide ajal lukus, sisse saab ainult uksekella helistades. Selline lugu siis.
Ingel mu vasaku õla peal tundis talle kaasa ja paotas isegi pisara, et hea tuttavaga niiviisi pahasti läks. Aga va saatan mu parema õla peal hõõrus käsi ja parastas “humaanset skandinaavlast”. Kuhu me niimoodi jõuame, kui arenenud Euroopa riikides peab äridel päeval uksed lukus hoidma, et kiviajast pärit immigrandid ketukat ei teeks? Tabasin end mõttelt, et võib-olla peakski kõik need suured humanistid-ninnunännutajad ja immigratsiooni pooldajad oma palavalt armastatud “sõjapõgenike” käest korralikud molliringid saama, et vähemalt mõnel neist mõistus kanni vahelt koju tagasi tuleks?
Brad Jurjens, muusik