24.09.2021
Brežnevi aeg on tagasi nii kõnede kui muude suunitluste osas. Pilt on illustratiivne.
EKRE Riigikogu saadik Mart Helme ütles hiljuti ühe riigiametniku ettekannet kuulates, et ega nõukogude ajaga suurt vahet pole, jutud on sama loosunglikud ja kantseliitlikud, nagu tollalgi.
Eriti paistab see silma, kui räägitakse kliimapöördest ja CO neutraalsuse saavutamisest aastaks 2050 – nagu räägitaks kommunismi võidukäigust. Ka viisaastakud on tagasi – mingi protsent süsinikuneutraalsust aastaks 2025, pisut suurem aastaks 2030…
Seejuures ei räägi poliitikud isegi omi mõtteid – ikka viidatakse sellele, et Euroopa Liit on teinud selle otsuse ja tolle kohustuse, nagu tegi kunagi NLKP. Kõigi otsuste, tähtaegade ja meetmete taga on varasema Moskva asemel nüüd Brüssel.
Vähe on poliitikuid, kes räägivad, et Eesti peab Virumaa põlevkivienergeetika suhtes tegema otsuseid, mis aitaks piirkonna arengule kaasa – enamik liberaalsetest võimupoliitikuid ütleb hoopis, et vastavalt Euroopa Komisjoni otsusele peame Virumaal tegema seda ja seda.
Sama jutt käib ka siis, kui räägitakse liberaalsetest “euroopalikest väärtustest” – kui ainuõiged need on ja kui valed on kõik teised, kusjuures nende vastu peab võitlema.
Mida ütlevad inimestele presidendi sõnad: “Kogu ÜRO süsteem peaks olema kliimakriisist tingitud julgeolekuriskidest paremini informeeritud. Ka ÜRO julgeolekunõukogu vastutus ei piirdu vaid konfliktide käsitlemisega, kesksel kohal peab olema ennetustegevus. Selle eelduseks on kogu teema terviklik ja süsteemne käsitlemine,” ütles president Kaljulaid ja toetas ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni vastuvõtmist kliima ja julgeoleku teemal.
Kui vahetada selles jutus ÜRO ära NLKP-ga, ega suurt midagi ei muutu ja Kaljulaid võiks kõneleda ka Moskva Kongresside palees.
Kaja Kallas räägib: “Järgmise aasta riigieelarve on pühendatud sellele, et meie inimesed oleksid paremini hoitud, ning ühtlasi võib seda pidada Eesti tulevikuks ettevalmistamise strateegiaks.” Sellist juttu rääkis Siim Kallas omal ajal Eesti NSV kontekstis ja Kaja Kallas räägib sama õõnsat juttu Eesti Vabariigis.
Liina Kersna ütleb: “Õpetajate palgakasv on haridus -ja teadusministeeriumi prioriteet. Teeme tööd selle nimel, et õpetaja keskmine palk oleks aastal 2022 konkurentsivõimeline Eesti keskmise palgaga.”
Kalle Laanet: “Riigikaitse on valitsuse prioriteet ning mul on hea meel, et saame saata nii meie liitlastele, kui ka võimalikule agressorile kindla sõnumi, et Eesti võtab oma julgeolekut väga tõsiselt ja on valmis sellesse panustama.”
Kersti Kaljulaid: „Üheks järgmiste kümnendite suurimaks väljakutseks saab olema arutelu, kuidas demokraatlikud riigid võiksid läheneda ennekõike majanduse ja julgeoleku seisukohast kriitilise tähtsusega taristu arendamisele.“
Eva-Maria Liimets: “Nüüd tagasi vaadates võime uhkelt tõdeda, et Eesti on riigi ja rahvana 30 aastaga läbinud pika ja uskumatult eduka tee. Me oleme loonud mitte ainult ühe vabama ühiskonna, vaid oleme selle puuduoleva ihuliikme Euroopa organismile tagasi andnud nõnda, et ilma meieta ei oleks terviklik ja vaba Euroopa enam kuidagi mõeldav.”
See ei ole tõsine jutt, vaid loosungid, mida karjuti juba nõukogude ajal ja korratakse euroliiduski. Nii võib eeldada, et kõik inimesed, kes praegu Brüsseli sõnumit edastavad, teeksid seda sama hästi ka teises liidus, kui poleks olnud 1991. aasta 20. augustit.