12.12.2021
Märgistused autodel näitavad hetke meeleolusid.
Ühiskonnateadlane Peeter Espak kommenteerib väljaande The Hill artiklit Donald Trumpi populaarsuse kohta uuringutes, mis näitavad kasvavat toetust ekspresidendile.
“Trump on nüüd pikka aega kõikides pollides juhtimas Bideni ees mitte ainult valimissüsteemi osariikide lõikes, vaid ka üldrahvalikus nn popular vote’is (mis küll USAs ei oma vähimatki seaduslikku tähendust).
Igaljuhul näib hetkel juba täiesti kindel, et 2022. aastal võidavad parlamendivalimised vabariiklased (mis ühtlasi tähendab ka praeguste rohekavade selget lõppu) ning 2024. aasta presidendivalimised võidab kas Trump või tema mittekandideerimise puhul keegi teine vabariiklane (Pompeo, Cruz, DeSantis, Rand Paul?). Harrise demokraatide kandidaadiks saades poleks aga vabariiklastel vist mõtet isegi kampaaniat teha, tuleb lihtsalt sedelile kellegi nimi panna ja võit on kindel.
Kolme aastaga võib muidugi paljut muutuda, aga vabariiklaste ja isegi Trumpi ülekaalukas võit näib üha tõenäolisem. Siinjuures ei tohi USA puhul unustada, et sealsed küsitlejad (eriti ülikoolidega seotult) on poliitiliselt täielikult kaldu – ning kui paar suuremat küsitlejat välja arvata, siis on nende küsitlusmaastik eriti “akadeemilises” plaanis 5 ja vahel isegi 10 protsenti demokraatide poole alati kaldu olnud.
Ehk siis küsitlusmaastiku suur enamus on demokraatliku partei kampaaniaaparaadi osa. Hetkel on aga ka “akadeemilised” (loe: kõige ebaausamad) küsitlused oma alati demokraatidele juurdepanevas tööstiilis sunnitud avaldama tulemusi, mis pole nende jaoks meeldivad.
Ühe tähelepanekuna tuleb mainida ka seda, et meie arusaamast maailma jaotumisel presidentaalseteks ja parlamentaarseteks riikideks (mis tegelikkuses on lihtsalt “nimi” ja õiguslik nimetus olukorrale, kus valitsusjuht on valitav rahva poolt) tulenevalt ei leia meie avalikkuses tihti just väga palju kajastamist USA parlamendivalimised.
USA aga pole “presidentaalne” riik sel moel, nagu miskipärast meil tunnetatakse – parlamendist sõltub kordades rohkem kui meil kohapeal. Parlament ei ole mitte klubi statiste, kes täidavad koalitsiooninõukogu ja riigiametnike otsust, vaid otsustab ka päriselt raha ja kogu eelarve üle ka seda väga tihti ka parteiliinidest mitte jäigalt kinnihoides. President ilma parlamendi toeta on küll armeejuht, aga kõiges muus siiski parlamendist täiesti sõltuv.”