Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti ajakirjandus lonkab kõigi jalgadega

-
03.02.2022
Postimees
© Uued Uudised

Mul õnnestus kümmekond aastat töötada sõltumatus ja kallutamata Eesti ajakirjanduses, nimelt Viljandimaa lehes Sakala, mis kuulus tollalgi Postimehe kontserni (kuigi viimast peeti Reformi-meelseks).

Ma mäletan peaminister Mart Laari visiiti Viljandisse, mille ajal esitasin talle küsimusi Savisaare pildi pihta tulistamise kohta, kirjutasin tema vastused sõnasõnalt loosse ja mitte keegi ei andnud mulle suuniseid, kuidas peaministri visiiti kajastada.

Ma mäletan valimisstuudiot toimetuses 2006. aastal, kui enamik toimetuse koosseisust oli Arnold Rüütli vastu ja hoidis pöialt Toomas Hendrik Ilvesele. Aga mitte kordagi ei kuulnud ma toimetuses suuniseid, et Ilvesest tuleks hästi kirjutada ja Rüütlist halvasti.

Umbes samal ajal saabus Sakalasse ultimatiivne kiri mingilt geiorganisatsioonilt, milles nõuti selget seisukohta geiteemal ja isegi kirja eiramise korral ähvardati väljaanne “musta nimekirja” panna. Tegevtoimetaja Peep Talimaa vastas seepeale juhtkirjas, et Sakala pole andnud mingit põhjust väljaannet homofoobias süüdistada ega vasta seetõttu ka homoagenda väljapressimisele. Täna ei julgeks enam ükski toimetus LGBT-le nii vastata.

Neil aegadel kogunes toimetus hommikuti koosolekule, vaeti läbi uudised, millest võiks kirjutada, kuid mitte kunagi ei seatud piire, et ühest või teisest üritusest ei tohi kirjutada (ainult siis, kui ajakirjanduslikult polnud sel mõtet) ega ka õpetatud, kuidas ja millise nurga alt peaks sündmust kajastama.

Ma ei ole aastaid enam üheski peavoolumeedia toimetuses käinud, kuid tundub, et sõltumatu meedia põhimõtted on ammu prügikasti rännanud. Tõenäoliselt ei tohi enam paljusid niiöelda valesid teemasid ja üritusi üldse kajastada, eriti EKRE ja SAPTK omasid, või siis peab neid möödapääsmatuse korral kajastama võimalikult negatiivselt.

Võimalik, et fotograafidel kästakse teha pildid nurga alt, kust vaadatuna tundub osalejaid tegelikkusest vähem olevat (“kohal käis paarsada inimest”, samas kui osalejaid on tuhandeid); ajakirjanikel kästakse võtta intervjuu võimalikult ebaadekvaatsete inimeste käest (purjus, naiivsed, poliitikas võhikud), et nende pinnal luua üritusest mulje, nagu ainult sellised seal oleksidki; poliitikute öeldud sõnadest kirjutatakse loosse ainult need kontekstist välja rebitud fraasid, mida saab soovi korral mistahes moodi väänata.

Võib-olla ma eksin ja toimetustes täna nii ei tehta – aga ega see asju paremaks tee, sest siis käituvad hoopis ajakirjanikud ise mitte ajakirjanduseetiliste proffide, vaid kõmuotsijate või ideoloogiatöötajatena. Sest kajastused ongi täpselt sellised, nagu eelmises lõigus kirjeldatakse – Astrid Kannel räägib ERR-is mõnesajast veokijuhist Kanada pealinnas ja Stenbocki maja juures või Vabaduse platsil on alati ajakirjanike piiramisrõngas asotsiaalse välimusega mees, kes käib igal võimalikul miitingul äärmiselt mõistetamatu loosungiga ja kellest on tehtud negatiivne meediastaar.

Portaal Uued Uudised teatab päises avalikult, et on rahvuskonservatiivne meediakanal ja kajastab sündmusi seega maailmavaateliselt. Peavoolumeedia väidab, et nemad on sõltumatud ja objektiivsed, aga (vasak)liberaalne maailmavaade immitseb iga uudise pooridest välja – seega on massimeedia olemuslikult alternatiivmeediaga tükk maad rohkem kolleegid, kui nad ise arvavad ja tunnistada tahaksid, seda maailmavaatelise kallutatuse osas.

Neljapäeval Toompeal toimuva kajastamine peavoolumeedias ilmselt tõendab eelpool öeldut.

Lisatud: Ja tõendaski. Eesti rahvusringhääling kasutas meeleavaldust iseloomustava pildina fotot rüselusest.

Jüri Kukk, toimetaja