Eesti asukohast hullu Venemaa ja lolli Euroopa vahel

Uute Uudiste kaasautor Taavi Pärtel kirjutab sellest, et maailmas käib endiselt kurjuse ülistamine, kuigi seda varjatakse õilsate loosungite taha.

“Praegugi, 80 aastat pärast MRP sõlmimist ja 30 aastat pärast ajaloolist Balti ketti, tuleb rõhutada seda, et võitlus pole veel lõppenud. Kui vahepeal juba tundus, et ongi saabunud “ajaloo lõpp”, siis nüüd oleme taas sattunud hullu Venemaa ja lolli Euroopa vahele (nagu üks hea virtuaalsõber kunagi kirjutas).

Kõige vastikum ongi, et mõlemal pool jätkub kas avalikus või varjatud vormis kurjuse ülistamine. Ühelt poolt siis putinlik võltsajalugu ning teiselt poolt näeme, kuidas Euroopa Liidu juhidki õeluse pühakut Karl Marxi kummardavad. Ühiseks nimetajaks ongi mõlemal puhul sotsialismi “saavutuste” (tegelikult hoopis inimkonna ajaloo suurimate roimade) kummardamine ning selle juures veel jutud mingite “euroopalike väärtuste” kaitsmisest. Justkui kuuluks nende hulka ka heakskiit teiste maade vallutamisele ning neile vastuvõetamatu, igasuguse elava suhtes vaenuliku korra kehtestamisele.

Hukkamõistu on seni jätkunud paraku üksnes natside poolt toimepandu suhtes. Ent sellega ka piirdutakse ja sellega me ei saa iialgi leppida. Teame ju, et natsid olid üksnes kommunistide “tankistid”, nende rolliks oli olla “revolutsiooni Jäälõhkuja”, nagu kirjutas Viktor Suvorov. Natside poolt eeldatavalt toimepandavad kuriteod pidid looma ja lõidki kommunistide jaoks moraalse “õigustuse” asuda Euroopat “vabastama”.

Just sel eesmärgil sündiski sajandi kurikuulsaim sobing – Molotov-Ribbentropi Pakt ehk MRP. Lepingu osalised jõudsid järgmise kahe aastaga likvideerida lausa 12 riiki ning veel 3 kannatasid nende toimepandud agressiooni all väga rängalt. Eesti, Läti ja Leedu jaoks aga tähendasid need sündmused koguni poole sajandi pikkust orjust.

Samamoodi ei saa me leppida ka sellega, kuidas uuemal ajal nii Slobodan Milosevici kui Vladimir Putini sõjapoliitikat peetakse ekslikult mingiteks kohutavaks kaasaja “marurahvusluse” näideteks ja mitte millekski muuks. Tegelikult on mõlemal juhul olnud tegu hoopis endise Jugoslaavia ja N. Liidu “süvariigi” tegelaste kurikavala plaaniga omaenda võimu päästmiseks. Kuid eks meil Eestiski on ju omast käest küllalt näiteid endistest punastest, kellest üleöö said suured rahvuslased ning nii mõnigi neist on nautinud valimistel lausa fenomenaalset edu.

Seda enam peame ise jääma truuks nendele väärtustele, mille nimel ise võitlesime nii edukalt 30 aastat tagasi ja julgustama sama tegema ka aatekaaslasi teistes maades, olgu siis idas, läänes, põhjas või lõunas. Olgu nii neile kui ka meile endile 30 aasta eest saavutatu jätkuvalt moraalseks eeskujuks!”