03.12.2021
Kaja Kallasel on aeg minna. Pilt on illustratiivne.
“1. detsembri Eesti Ekspressis maalivad ajakirjanikud Moor ja Salu peaminister Kaja Kallasest müstiliselt mõjuvõimsa superkangelase, kelle meeletu sisemine jõud ja põhjatu tarkus aitasid nurjata Merkeli ja Macroni plaani pingete maandamiseks Putiniga läbirääkimiste laua taha istuda.
Vaidlus Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise korraldamise üle kulges Ekspressi kinnitusel kirglikult ja kuigi kohtumise vastu olid mitmed valitsusjuhid, ei julgenud need suud lahtigi teha. Üksnes Kaja Kallas ilmutas imetlusväärset meelekindlust ja pani saksa kantsleri ning prantsuse presidendi paika, ehk nagu Ekspress tabavalt kirjeldab – Kallas jäi peale. Macron ja Merkel andsid alla. Kaputt, alors, šahh ja matt! Vat selline kõva tegija on meie muidu uje ja avalikke esinemisi pelgav peaminister!
Külas kange, kodus toss
Suurriikide juhtide seljatamise asemel peaks Kaja Kallas juhtima Eesti elu, mitte Brüsselis tuuseldama, sest muidu tekib kummaline olukord, kus külas julge hunt kodus saba jalge vahele tõmbab. Ent olgu Ekspressilt tellitud ülistava muinaslooga kuidas tahes, seda, et Kaja Kallase aeg peaministrina on läbi, teavad nii tema erakonnakaaslased, kui ka peaministri vastu usalduse kaotanud rahvas.
Reformierakonna reiting langeb kolinal nagu Keskerakonnaga koos punnitatud valitsusegi oma. Ja mida siin imestada, kui Kaja targal juhtimisel on Reformierakond esmakordselt kukkunud oma valitsuses puudliseisusesse, omamata õigust ministrikandidaatide osas kaasa rääkida.
Koalitsioonipartner suvatseb aga selles olukorras rämedalt nalja visata, upitades hasartmängusõltlasest keskkonnaministrit asendama mehe, kelle arusaamad valdkonnast on enam kui lünklikud, pannes sellega tiksuma viitsütikuga pommi, kui avalikkus lageraiete ja tuuleparkide vastu meelt avaldades oma pahameele peaministri erakonna vastu pöörab.
Millegi muu kui õnnestunud ninanipsuna ei saa võtta ka Jüri Ratase dirigeeritud kultuuriministri vahetust, kui linnas võimu säilitamiseks oli erakonna esimehest ammu pikemaks kasvanud Kõlvartil tarvis vabastada volikogu juhi koht Ossinovskile. Tiit Terik maandus supsti ministritoolil, ilma, et peaministrile oleks jäänud pisimatki sõnaõigust, kas alajuhitud ministeerium ei vajaks jaluletõstmiseks senisest sõnakuulelikust kommunaalpoliitikust veidi hingestatumat juhti.
Poliitilisel malelaual andis Keskerakond koalitsioonipartnerile nende käikudega märku, et tuleb end kokku võtta ning leida enda seast valitsusjuhiks mõni kompetentsem kuju, sest muidu võtavad nemad ohjad lõplikult enda kätte.
Saba liputab koera
Kaja Kallase langeva populaarsuse foonil on tekkinud halenaljakas olukord, kus riiki ei juhita enam Toompealt, vaid all-linnast. Unistus, mida kunagi heietas Savisaar, näib olevat täide läinud. Valitsuse tegevus muutub üha küsitavamaks, Tallinna Linnavalitsuse toimetamine ratsionaalsemaks ja sihipärasemaks ning inimestes tekibki tunne, et asju otsustatakse linnavalitsuse majas, et sealt leiab vastused oma küsimustele ja kitsikusse sattudes abi. Valitsuselt pole ju peale lõputu heietamise ja koonerdamise suurt midagi loota. Tallinlased on pööranud näo Vabaduse platsi, selja Toompea suunas, kuid kellele peab lootma maarahvas?
Käib Eesti elu lammutamine
On vana tõde, et ambitsioonitu ja ebakindel juht ei suuda alluvaid kontrollida. Kaja Kallase valitsuses tegutsevad ministrid isepäi, või panevad lihtviisil tuima, mis peegeldub jaburates otsustes. Riigi üks juhtivaid ameteid nuputas ja nuputas, töötas nii et pea suitses ja mõtleski välja, kuidas riik kitsikusest päästa – kui koristada maanteede äärest kemmergud ja prügikastid ning suunata hädalised ja prügistajad metsa, saab tubli eurosendi kokku hoida. Tubli, Transpordiameti geeniused! Aga kus on valdkonna minister, et ta ameti juhti taolise, vabandage väljendust, sittamise eest pikemale puhkusele ei saada? Kus on peaminister Kallas, kelle alluvate valitsusalas taolist jama kokku keeratakse?
Valitsuse koonerdamispoliitika on võtnud suurematest linnadest väljaspool elavatelt inimestelt perspektiivi. Me ei räägi enam ääremaastumisega võitlemisest vaid seda soodustavast riiklikust poliitikast. Kelle nutikas aju tuli välja plaaniga, kärpida maakondades ühistransporti? Et suretame välja külad ja alevikud, kus elavatel inimestel pole enam võimalust bussiga liikuda? Ja pole mõtet parastada, et mis ühistransporti nad nõuavad, kui ainult nädalas korra linnas poes käivad? Aga seegi peab olema võimaldatud, sest elu alalhoidmiseks üle Eesti meie riik ju eksisteerib, vähemalt enne Kaja Kallase valitsust tundus nii.
Ääremaade pitsitamisele paneb aga krooni Kallase valitsuse initseeritud haiglavõrgu arengukava, mille ilma suuremate arutelude ja kohalike omavalitsustega konsulteerimata nuputas unetutel öötundidel välja endine ülikooli kliinikumi juht Jaanus Pikani ning mis näeb ette maakonnahaiglate kaotamist ning abivajajate toimetamist kiirabiga näiteks Haapsalust Tallinna. Kui tegemist pole kuritegeliku kohaliku elu väljasuretamisega, siis paluks Kaja Kallaselt selgitust, mida tema poolt juhitud riik abivajajate solgutamisega loodab saavutada.
Seis on halb, kuid mitte lootusetu
Seekord tundub meie hingitseva riigi saatus tõepoolest rippuvat ära Reformierakonna otsustusvõimest. Reformikad, olge asjalikud ja lõpetage Kaja Kallase jaoks ebameeldiv olukord! Ta on ammu ületanud oma kompetentsuse piirid ja mõtlemisvõimelise inimesena nähtavasti häbeneb seisu, kus valitsus talle kui peaministrile enam ei allu. Tehke julge samm ja pakkuge Kajale tööd, millega ta hakkama saaks ja küllap siis tõuseks ka erakonna populaarsuskõver, sest teis ju on veel potentsiaali. Õnnelikult elada saab aga ka peaministritoolist jonnakalt kinni hoidmata.
Vsevolod Jürgenson
