Eesti kool, mille koridorides kõlab rõkkab muu keel, pole oma nime väärt

Arvamus,
©Uued Uudised
Me kipume globaliseerudes unustama üht lihtsat tõde.

“Mõned aastad tagasi oli mul suur au ja rõõm viibida konverentsil, mille töökeel oli ladina keel. Tutvusin seal inimestega, kellega ma ei vestelnud mitte üheski teises keeles peale ladina keele. Lisan kiiresti, et minu ladina keel on nagu ta on, mis tähendab, et mu lemmiksõnaks sai väga ruttu “vulgo” (rahvakeeles), mille järel pikkisin jutu sisse sõnu teistes romaani keeltes. Just selle konverentsi ajal hüppasin rõõmust õhku nagu vedrudel känguru, sest sain teada, et “crapula” on ladina keeles pohmell. Soomekeelne “krapula” sai endale roomlasest isa.

Itaalias on kool, kus saavad kursustel käia ka tavainimesed. Enne vastuvõttu lükatakse neile nina ette dokustaat, kuhu peab alla kribama oma pookstavid. Lepingus on muuhulgas kirjas, et kooli territooriumil ei tohi rääkida muid keeli peale ladina keele. Kui ei oska, siis oled vait. Mõne aja pärast tekib soov suhelda ning siis sa enam vait ei ole. Tulebki suust ladina keel.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Eesti ühiskonda on viimasel ajal loogelnud limased loosungid, mis tuleb minu meelest külmavereliselt õllemollis magama panna nagu lusitaania teeteod. Korjusekoorma koodi alla on koondunud nn. ühtse kooli kogukond. Laibalasti arvates on nimelt nummi, kui pisike eestlane läheb kooli, kus koridorides valitseb nn. keelte paljusus ning kus koolitunnis mõned õpilased tönkavad eesti keelt vaevu. Kui sedagi.

Roomlaseid enam ei ole (kui jätame välja Ida-Rooma keisririigi alamate järglased; ma isegi ütlen mõnikord lõõpides, et mu lemmikroomlane on kirjanik Petros Markaris). Eestlased on olemas. Maailmas on tänini koole, kus on väljaviskamise ähvardusel keelatud kooli territooriumil kasutada muid keeli peale ladina keele.

Ladinakeelsel konverentsil tutvustati meile ka keskaegseid ülikoole. Ülikoolides õpetati ladina keeles. Tudengite teadmised ei olnud aga ühtlased. Mõned vajasid ladina keeles rohkem abi. Seda abi neile ka võimaldati. Nad varustati vestmikega.

Vestmike naljakaim osa rääkis konfliktidest. Keskajal ei teeseldud nagu praegu, et inimesed on malbed lambukesed, kes armastavad kõike ja kõiki. Teati, et mõnikord nõuab inimloomus ka vägivalda. Vägivallaga lepiti (eeldan, et teatava määrani), aga ka kakluse ajal tuli kindlasti säilitada ladinakeelne suhtlus. Nõnda kutsusid keevalisemad tudengid vastaseid pärast loengut hoovi ning seletasid neile ennetavalt viisakalt ladina keeles, millised vägivallaaktid on tulekul. Millegipärast jäi mul konverentsilt meelde: „Pärast loengut läheme välja ja ma löön sul hambad kurku!“

Õppisin kunagi ladina keelt ühe ülimeeldiva katoliku preestri (kes on ka doktorikraadiga teadlane) juhendamisel. Kui me õppisime üttekäänet, siis juhtis preester õppurite tähelepanu faktile, et Caesar oli nii kõva mees, et isegi piinarikka surma hetkel ei unustanud ta ütet õigesse vormi väänamast. Kas Caesar ka tegelikult oigas: „Tu quoque, Brute, fili mi!“ (Ka sina, Brutus, mu poeg!), jätan lahtiseks.

Kuhu ma oma tekstiga tüürin? Tüürin pärituules, aga üle karide, otse eestikeelsesse kooli, mis peaks ühes väärikas rahvusriigis olema nii kindel, et oi oi oi! Kuulen juba vasakjõude pomisemas midagi süstaldest veenis, karvade kitkumisest ja ninakollidest katseklaasis. Ei. DNA mind selles küsimuses ei huvita.

Mind huvitab eesti kool, kus õppe- ja suhtluskeel on eesti keel ning kus kõik õpilased valdavad eesti keelt hästi ja räägivad seda suure heameelega. Mind ei huvita see nn. keelte paljusus, mis Eestis hakkaks paljudel juhtudel tähendama koole, kus koridorides rõkkab vene keel, kus tunni ajal on venelaste stampvastus “maitea”, tublimatel ka “maimäleta”, ning kus õpetajaid survestatakse eksamitel läbi laskma ka õppureid, kelle eesti keel meenutab parimal juhul mingit uut kreoolkeelt ja halvimal juhul lennutaks liaani otsast kõik eesti soost tarzanid.

Nagu paljud vene aja põhjaeestlased, põgenesin ka mina Soome teleka maailma. See tähendas muuhulgas, et minu elus oli palju tunde, mis olid soomekeelsed. Arvasin kuni viimase ajani, et just see aeg andis mulle palju soomekeelset sõnavara, mis on tore, sest Mika Waltarit on ikka parem originaalis lugeda. Sõnavara sõnavaraks, aga täiesti märkamatult omandasin huvitavaid detaile ka vormi- ja lauseõpetusest.

Eesti keel olevat indoeurooplastele raske, sest meie sihitis võib olla erinevates käänetes. Mõned sallivad ja sõbralikud tädid ja onud väidavad lausa, et me ei tohi venekeelseid „meie inimesi“ liialt säherduse õudusega mõnitada, sest kui me seda teeme, siis me oleme pahad. Lollus! Sihitisekäänded ei kattu soome ja eesti keeles sajaprotsendiliselt. Avastasin oma suureks üllatuseks, et kasutan instinktiivselt soome keeles seda käänet õigesti ka kohtades, kus eesti keeles peaks olema teine kääne. Tundub, et õppisin selle ära juba siis, kui ma ei teadnud veel, et sellised asjad nagu käänded on üldse olemas.

Seega käib täiesti üle mõistuse, et meil on Eestis sündinud ja kasvanud inimesi, kes teatavad mulle pärast töö lõpetamist: „Ma tegin seda ära!“ ja muid jaburdusi. Sellise lause ainuke võimalik põhjus saab olla see, et need inimesed ei taha oma ellu eestikeelset aega. Miks nad ei taha?

Genfi konventsiooni artikkel 49 on selge ja lisakommentaare ei vaja. Ideaalis tuleks Eesti muidugi dekoloniseerida, aga kas me oleme piisavalt iseseisvad, et seda teha? Lisan ka häbiga, et ma olin pärast okupatsiooni natuke liiga hea südamega ja kahtlemata puruloll. Mõtlesin nii: „Need okupandid, kes ei taha Eesti Vabariiki, lähevad ära. Teised olgu nagu illegaalid, kes legaliseeritakse. Jäägu neile õigus saada hiljem kasvõi Eesti Vabariigi kodanikeks, kui nad seda soovivad.“

Minu mõte oli tobe, sest inimeste põhiloomuse sisse headus ei kuulu. Noorena kipub millegipärast tunduma, et kuulub. Jätan aga praegu dekolonisatsiooni kõrvale, kuigi vanglast vabanenud kurjategijate puhul seda mõnikord juba tehakse (midagistki!), ning vaatan tegelikku olukorda.

Apsull ei saa ma aru vajadusest õpetada matemaatikat mingites muudes keeltes peale eesti keele. Olen ise natuke Khan Academy õppur. Khan Academy on ingliskeelne virtuaalkool, kus on võimalik tasuta õppida igasuguseid huvitavaid asju. Mina õpin seal mõnikord huvi pärast matemaatikat.

Õpetamine on tore ja inspireeriv. Mitte nagu minu koolis, kus õpetaja soovitas tüdrukutel üldse mitte kaasa mõelda, sest me ei saavat niikuinii midagi aru. Noh, geneetika (peavoolus selliseid natsiasju mainida ei tohi, aga siin vist tohib?) kohaselt oli õpetajal õigus. Meessoost tippmatemaatikuid on rohkem. Selline geneetika tegeleb aga keskmistega ning naiste viletsam keskmine tulemus ei välista sugugi võimalust, et mõni konkreetne tüdruk saab matemaatikaga väga hästi hakkama, isegi paremini kui mõni poiss.

Igatahes tekkis mul koolis matemaatika tunnis moodne haigus nimega vaimne trauma ning soov mitte enam matemaatikaga tegeleda. Uudishimu aga jäi, sest matemaatika on tegelikult väga huvitav. Ma rahuldan oma uudishimu praegu Khan Academy kursustel. Ma olen isegi enda üle natuke uhke, sest kurat ja põrgu, andke mulle pliiats ja paber ning ma tõestan teile hommikul kell neli Pythagorase teoreemi (mis oli olemas kaua enne Pythagorast) ära. Koolis oli matemaatika minu meelest kuidagi väga nõiasõnade tasandil. Asjad on nii ja võlukepp vutlarisse! Aga miks nad on nii?

Khan Academy ingliskeelne õppetöö mind ei häiri. Peamiselt seetõttu, et matemaatika ei ole rääkimisekunst. Matemaatikutel on oma sümbolid, mis on nagu omaette keel. Muidugi seletatakse seal asju ka ning muidugi kasutatakse aeg-ajalt termineid, mida ma pole kunagi kuulnud. Siis kasutan konteksti või guugeldan. Avastasin nõnda isegi matemaatika sõnaraamatu.

Khan Academy tõestas mulle igatahes ära, et matemaatika õppimine võõrkeeltes on kukepea. Miks saab seega Eestis teha matemaatika riigieksameid vene keeles? Miks ei sobi kõikidel Eestis elavatel õppuritel matemaatikat eesti keeles õppida? Mis neil viga on?

Eesti Vabariigi riigikeel on ainult eesti keel. See peab tähendama, et riiklik kooliharidus peab olema eestikeelne (v.a. loomulikult võõrkeelte tundides). Reaalne olukord on selline, et kõik Eesti riigikoolide õppurid ei oska korralikult eesti keelt. Olgu siis põhjus rumalus, viha eestluse vastu või midagi muud. Reaalne olukord on ka see, et dekolonisatsioon, mis on minu arvates vähemalt osaliselt vajalik, on jäänud toppama. Mida siis saab eestluse päästmiseks ette võtta?

Kõige mõistlikum programm oleks minu meelest alljärgnev. Kõikides riigikoolides toimub õpe eesti keeles. Eestlastega samasse kooli on võimalik astuda neil muulastel, kes valdavad kõrgtasemel eesti keelt ning kes ei kasuta kooli territooriumil muid keeli (v.a. võõrkeelte tunnis). Teised muulased eestlastega samas koolis õppida ei tohi. Nad õpivad omaette, aga eesti keeles. Nende emakeele oskus on nende enda asi. Kui huvitab, osaku kasvõi kõrgtasemel. Kui ei huvita, osaku vähem või üldse mitte. Erakoolide lõpetamise üks tingimus peab olema eesti keele eksam tasemel C1.

Oletame, et minu plaan põrub ning nn. ühtne kool saab meie igapäevaseks aganabarankaks ja roostetand ristiks. Mis siis saab? Nendes maakohtades, kus on koolid veel alles, ei saa midagi. Seal on elu niikuinii eestikeelne. Tallinnas ja Ida-Virumaal hakkavad paljud eestlased käituma alljärgnevalt.

Majanduslikult paremal järjel olevad inimesed hakkavad asutama erakoole, sest nad ei taha, et nende lapsed õpiksid koolis, kus koridorides rõkkab vene keel. Erakoolide kasuks räägib lisaks ka teatav ideoloogiline väärõpetus riigikoolides. Nt katoliku koolis õppiva lapse vanemad võivad olla kindlad, et koolitunnis ei tõmba nunn oma rüü alt järsku välja banaani ja kondoomi. Riigikoolid ei ole praeguse seisuga sugugi piisavalt kaitstud banaanilembeliste arstitudengite eest.

Viletsamal järjel olevad eestlased kannatavad alguses olukorra välja, kuid vimm vaimse vägivalla vastu hakkab ka neis piiskhaaval kogunema. Kuidas see vimm lahvatab? Eks luuakse mõni äärmuslik partei. Tänase seisuga Eestis ühtegi äärmuslikku erakonda ei ole (peavoolu luule ei maksa selles suhtes eriti uskuda). Siis aga tuleb kindlasti. Kas sellist olukorda peaks vältima? Jah. Viige seega ellu minu pakutud programm!

Pühendan selle teksti Triin Teramäele, kes tegi midagi, mida mina tol hetkel ei oleks suutnud. Ta astus peavoolus vägivallale vastu. Tema julge reaktsioon ning vankumatu tahe kaitsta eestikeelset – ja eestimeelset! – kooli andsid ka mulle jõudu oma nime all toimetama asuda.

Piret Kivi

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused