21.04.2021
Üleminek ühelt teisele muutub üha ähmasemaks.
Alati kui keegi võrdleb Euroopa Liitu (milles me oleme) Nõukogude Liiduga (millest me tulime), algab meeletu hala ja süüdistustelaine võrdleja pihta, samas kui deja vu endisest impeeriumist saadab meid iga päevaga üha rohkem.
Sovjetiajal, eriti Stalini valitsemise aastatel, oli kombeks, et kui keegi julges parteiliini vastu välja astuda, kujundati temast kohe ühiskonna paaria – teda mõistsid hukka “töökollektiivid”, teda mõnitas riiklik meedia, temast eemaldusid sõbrad ja lähedased, ta jäi ilma tööst ja sotsiaalsest toest, ning kui ühiskond oli inimese inkvisitsioonilõkkel läbi küpsetanud, polnud probleemiks ka sellise “raipe” Gulagi saatmine.
Täna on see kõik Eestis tagasi – kui keegi eksib peavooluliini vastu, rakendub repressioonimehhanism kohe tööle ja inimene lastakse läbi samade veskikivide, mis pool sajandit tagasi.
Jutt käib Silvia Ilvesest, tuntud tšellistist, kellest on saanud “rahvavaenlane” ja “kodanlik natsionalist”, sest ta julges osaleda sisuliselt valitsusvastasel meeleavaldusel ja protesteerida politsei vägivalla vastu.
Vaadakem tema juhtumit nõukogude aja valguses. Delfi/Kroonika kirjutab: “ERSO muusiku Silvia Ilvese avalik räuskamine tegi ta sotsiaalmeedias naerualuseks ja tõi tippdirigendi kriitika.” Alapealkirjad jätkavad: “Täitsa segi kamminud”, “Rahalises kitsikuses” ja nii edasi.
Reporter Vahur Joa on tegelenud otseselt ainult negatiivse väljaotsimisega, muuhulgas on ka kasutatud klipid poolikud, näitamata seda, mis eelnes muusiku ägestumisele.
Pravdalik ajakirjandus loob inimesest pildi kui mingist asotsiaalsest, rumalast ja vastikust kaabakast, kes ei vääri toetust. Üldse ei räägita teise leeri inimeste toetusest muusikule – neid “pole olemas.” Ilmselt jätkab Delfi Ilvese jälgimist, et näidata tema “allakäiku”.
Sama Delfi/Kroonika kajastab seda, kuidas töökoht eemaldub “rahvavaenlasest” – “Silvia Ilves jäi tuurist oma väljaütlemiste tõttu ilma. Muusikaagentuuri juht seda eitab”. Ka Uued Uudised vahendasid: “Tšellist Silvia Ilvesele öeldi meeleavaldusel osalemise pärast kontserttuur üles”.
Kui jälgida Kroonika lugu “ERSO otsib uueks hooajaks uut tšellomängijat”, siis torkab silma ka see, kuidas endised kolleegid ja tööandjad distantseeruvad Silvia Ilvesest, sealhulgas ERSO peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts, orkestri mänedžer Marko Metsaru, kontserdikorraldaja Toivo Tuberik, Eesti Kontserdi kommunikatsioonijuht Andri Maimets ning maine- ja kommunikatsioonijuht Kärt Ruubel. Peale Tuberiku ja Eltsi ei ütle keegi otseselt midagi halba, aga soov Ilvest “mitte tunda” on ilmne.
Mõneti on see ka arusaadav, sest töökaaslased ja tööandjad tahavad ise ju edasi elada, aga Silvia Ilvest toetades võib raske nuut ka neid tabada – kaduda võib oma töökoht, üles võidakse öelda kontserdid, ja nii edasi, seega on parem piinlikkust varjata ja iseennast tsenseerida. Mõni ehk sosistab isegi vaikselt: “Tegelikult olen ma sinu poolt, aga saad isegi aru…” Paljud aga ongi “parteiliini” toetajad.
Lugedes lugusid Silvia Ilvesest näeb seda, kuidas paljud inimesed lähevad kaasa maaslamaja peksmisega ehk siis mõnitavad muusikut – nüüd võib, ta on paariaks kuulutatud, teda isegi peab taguma, näitamaks oma lojaalsust ja teistega ühtemoodi mõtlemist. Ilmselt ei ütle paljud tuttavad ja sõbradki tšellistile enam “Tere!” See kõik on nõukogude ajast vägagi tuttav.
Kunagi olid need inimesed armastatud: “„HOMMIKUSÖÖK STAARIGA“ | Silvia Ilves, Marcel Johannes Kits ja nendevaheline armastus” või “Marcel Johannes Kits ja Silvia Ilves mängisid võidu tšellot” (ERR, “Pealtnägija”).
Mitte kõik ei ole “Pravda” tasemel – samas kirjutab portaal Lõunaeestlane: “Liigutav video: politsei keelab Silvia Ilvesel Eesti hümni mängimise. /…/ Sotsiaalmeediasse on pandud üles video, kus muusik Silvia Ilves mängib Vabaduse platsil Eesti hümni. Politseinikud seisavad ümber ja keelavad tal hümni mängimise. Milleni on Eestis küll jõutud?”
Sotsiaalmeedias on siiski näha, kuidas paljud inimesed toetavad Silvia Ilvest. Muuhulgas tuletatakse meelde ka seda, et paljud inimesed ei julge siiani avaldada toetust EKRE-le, sest see võib maksta nii töökoha, sõprussuhted kui ka seltskondliku positsiooni.
Vastuvoolu ujujate paariaks kuulutamine ning sellega kaasnev moraalne ja sotsiaalne represseerimine on totalitaarse ühiskonna tunnus. Meie tulime ühest ja oleme otsaga teises tagasi.