27.04.2021
Kui Kaja Kallase valitsus ametisse astus, ei osanud keegi arvata, et peagi saadetakse politsei rahva vastu.
Eesti poliitikal on juba üks reljeefne kogemus sellest, kuidas sõnad ja teod kokku ei lähe – see on Sõbraliku/Tolerantse Eesti esilekerkimine vastukaaluks EKRE-le, mille “sallivuslikud” liikmed aga näitasid järgnevate aastate jooksul hullemat sallimatust välja kui need, kelle vastu nad väidetavalt välja astusid.
Nimelt selgus, et “sõbralikeestlased”, nagu hiljem ka “kõigieestlased” on tolerantsed ainult kindlatele sihtgruppidele, ennekõike pagulastele ja homoseksuaalidele, neid, kes nendega kaasa ei läinud, aga oskasid nad vihata täie rinnaga ning seda ka aktsioonidega kinnitada.
Hiljutised meeleavaldused tõid kaasa uue selguse – nimelt need, kes räägivad kõige rohkem vabadustest, olid kõige kiiremad olemasolevate vabaduste kaitsjate vastu välja astuma, nõudes pigem vabaduste piiramist. Isegi pandeemia lõikes oli nende kõva käe ihalus silmnähtav.
Ka need, kes kogu aeg demokraatiast räägivad, otsustasid ühtäkki seda koerte ja eriüksuslastega kaitsma hakata, kuigi demokraatia polnud ohus. Või kui oligi, siis mitte meeleavaldajate, vaid politsei välja saatnud võimutegelaste poolelt.
Just praegune võimukoalitsioon ning nende kaasahaukujad opositsioonist on näidanud ennast sallimatutena mistahes teisitimõtlejate vastu, nad soovivad piirata inimeste vabadusi (vaenukõneseadus) ja demokraatiat – kameeleonid võivad küll värvi vahetada, aga kõik teavad ometigi, et neil elukatel on see võime ja neid ei maksa lihtsalt usaldada.