Eesti rahvas elab oravsarviku ülesehitatud Nõukogude Sotsialistlikus Eesti Vabariigis

„Tänase Eesti suurim probleem ongi see, et avalikkus istub juba aastakümneid Eesti-vaenulike jõudude poolt loodud lõksus. Sest kui omal ajal tekitas kompartei altpoolt lähtuva revolutsiooni kaaperdamiseks esmalt Rahvarinde ning siis sellele vastukaaluks ka Interrinde, siis hiljem on sama poliitika jätkunud. Interrinde rolli võttis siis endale Keskerakond ja Rahvarinde rolli Reformierakond. Mõlemad on sellest ajast peale käitunud üksteise suhtes “kontrollitud opositsioonina”.

Nii ongi Reformierakond ja Keskerakond rahvast juba aastakümneid üksteisega osavalt hirmutanud, mis ongi neile valimistel reeglina väga hea tulemuse taganud. Tegu pole vandenõuteooriaga – sellest räägiti juba 20 aastat tagasi, et neil erakondadel on omavaheline salaleping. Algselt oli see mõeldud mõlemale konkurentsi pakkunud Koonderakonna mängust väljalöömiseks, hiljem hakkas aga see sobing oma elu elama.

Kuidas see välja nägi? Reformierakond lõi lauale loomulikult “vene kaardi” ja lubas küllust, Keskerakond aga hirmutas valijaid, et kui konkurent võimule tuleb, siis võtab see just majanduslikus mõttes rahval kõri pihku ning loomulikult lubas seista vene kogukonna eriõiguste säilitamise eest. Kahtlemata on konkurendi suhtes esitatud kriitika olnud õige, sest Keskerakond on tõepoolest ajanud vene-nõukogude asja, mitte eesti asja ning Reformierakond soroslaste ja käputäie kohalike rikkurite asja. Iseendid nimetasid mõlemad loomulikult „kõige hoolivamateks, kõige aatelisemateks ja kõige asjatundlikumateks Eesti eest seisjateks“. Ainult et rahvuslusest ega rahvuslike huvide kaitsmisest ei ole kumbki mitte midagi kuulda tahtnud.

Meie liberaalide-sotsialistide ja nende sabarakkude loogika järgi ongi eesti rahva huvides jääda igavesti orjadeks vanadest kommaritest sulidele ja nende väljaõpetatud nooremale kaadrile. Justkui oleks eesti rahva huvides elada igavesti Nõukogude Sotsialistlikus Eesti Vabariigis. Just see oligi omaaegsete nõukogude süvariigi niiditõmbajate eesmärgiks – nimetada ENSV lihtsalt ümber Eesti Vabariigiks ja jätta ka punased võimule edasi. Nende unistuseks oli kas sotsialistliku turumajandusega uuendatud punaimpeerium või samuti sotsialistliku turumajandusega “piirideta Euroopa”. Meenutuseks – ka Gorbatšov hakkas omal ajal rääkima “Euroopa ühiskodust”. Mis sellest, et selles “ühiskodus” oleks olnud kolm vangikongi Baltimaade näol.

Kui Keskerakond polegi eriti varjanud, et 1991-92 tehtud valik kapitalistliku rahvusriigi kasuks oli tema arust täiesti vale, siis Reformierakond on valelikult väitnud, et peab seda valikut õigeks, ainult et tegudes ajab sama asja, mida Keskerakondki. Europarlamendiski istuvad Keskerakond ja Reformierakond sõbralikult koos ALDE fraktsioonis. Kogu see ALDE seltskond kaitseb tegelikult ka Kremli huve, seda nii ajalooküsimustes, suhtumises võõrtsivilisatsioonide esindajate massilisse sissetungimisse Euroopasse kui ka majandusküsimustes (Nord Stream).

Kõige suurem „uba“ kogu loos on veel selles, et vaatamata oma vastase suhtes levitatud hirmujuttudele on mõlemad liberaalsed erakonnad korduvalt olnud sõbralikult koos ühes valitsuses (2002-03 ja 2005-07). Hiljemgi on nad neid valitsusi igati kiitnud, nimetades neid igati „rahva huvidele vastavateks“! Mitte asjata ei öeldud juba nullindatel, et “valid Reformi, saad Savisaare”. Nii see oligi ja lausa kaks korda järjest.

Ei ole mitte kumbki mitte kunagi Eesti huve kaitsnud, käib vaid populistlik sõnamulin, millel katet pole. Nüüdki näeme, et Keskerakond jälle justkui „toetab“ presidendi otsevalimisi – ise teades, et nagunii ei õnnestu seda läbi suruda, ent hääli see valimistel ju toob. Lisaks muidugi tohutu propaganda stiilis, et „näete, kuidas Eesti (või Tallinn) õitseb – sest meie oleme selle üles ehitanud!“

Tegelikult pole nad peale oma tohutu korruptiivse toiduahela midagi üles ehitanud. Reformierakond laseb ikka veel liugu Eesti 20-30 aasta tagustel teatud saavutustel, milles oli enim teeneid hoopis Isamaa(liidul), mitte Reformierakonnal. Keskerakond aga kasutab osavalt ära fakti, et Tallinn kui Eesti pealinn ongi alati olnud kõige jõukam omavalitsus. Arendatud pole ei riigis ega pealinnas suurt midagi. Ei ole Eesti riigil ega ka Tallinnal ka lõunanaabritega võrreldes midagi hõisata. Riia ja Vilnius näevad kohati palju enam arenenumad välja kui Tallinn.

Tahakski mõlemalt erakonnalt küsida, et kus siis see suurt “edulugu” tõestav tugev rahvuslik majandus on? Kus on need tuhanded tasuvad töökohad, mis võimaldaksid ka suurtest linnadest kaugel elades pere eest hoolitseda? „Poldid-voldid“ ega Ukrainast odavtööjõu sisseveol põhinevad ettevõtted oma 19. sajandi “nutitehnoloogiaga” sellist majandust kindlasti ei esinda. Ka Tallinn ja Tartu ei võlgne oma suuremat heaolu muu Eestiga võrreldes kindlasti mitte võimulolevatele liberaalidele, vaid lihtsalt faktile, et tegu on Eesti kahe suurima linnaga, kus ongi rohkem raha ja muid ressursse alati käepärast.

Kahjuks on meil endiselt palju pimedusega lööduid, kelle seisukohti on kujundanud sellised suurepärased „tõekuulutajad“, nagu Kaja Kallas, Andrus Ansip, Edgar Savisaar, Yana Toom, Ahto Lobjakas, Krister Paris, Vilja Kiisler jt.

Vastupidiselt meie vastaste väidetule lähtub EKRE oma tegevuses just neist väärtustest, mida valijad juba 1992. aastal selgelt toetasid: demokraatlik, vabaturumajandusega rahvusriik, kus sõna on vaba ka päriselt, mitte ainult presidendi kohusetäitja pusal. Nii et rahvuskonservatiivid ei taha mitte Eestit “lõhkuda”, vaid jõuliselt edasi arendada. Ühesõnaga, teha ära see töö, mille just Reformierakond ja Keskerakond on tegemata jätnud, kuigi on aastakümneid populistlikke lubadusi jaganud.

See, mida meie vastased nimetavad “Eesti lõhkumiseks”, on hoopis globalistide huve teenivate erakondade toiduahelate lõhkumine. Kuna mitte mingit kasu selliste parasiiterakondade ja nende loodud struktuuride laiutamisest Eesti riigil ega ühiskonnal tegelikult pole, siis pole ka mingit tõsiseltvõetavat põhjust nende lammutamisele vastu seismiseks.

Eraldi tasub meenutada ühte väga huvitavat fakti – 1992.a. valimised võitnud Isamaa valimisprogrammis polnudki üldse eesmärki liituda Euroopa Liiduga! Seda polnud ka ERSP programmis. See-eest NATO liikmelisuse saavutamine oli küll Isamaa programmis ühe suure eesmärgina sees. See muudab silmapilkselt valeks igasugused väited, nagu oleks juba 30 aastat tagasi rahvas valinud teadlikult selle „ainuõige“ tee, mis viib vältimatult euroimpeeriumis lahustumiseni. Tegelikult soovis rahvas siis arendada kaasaegset riiki ja ühiskonda vana Wabariigi rahvusliku meelsuse ja tavade vaimus. Nii on see väga suurel määral ka praegu.

Ainult et isegi taasiseseisvumise juubeli tähistamisel ei tahtnud ei õukonnameedia ega ka muud „arvamusliidrid“ üldse meenutada, milliseid väärtusi isegi veel nullindatel kaitsti, rääkimata 90-ndate algusest. Tänu sellele kunstlikult tekitatud kollektiivsele “haugimälule” saavadki kerstid-kajad 20. augustil Eesti lippudega hüpata-karata ning samal ajal võidelda tegudes hoopis nende väärtuste vastu, mille alusel 30 aasta eest me end vabaks võitlesime. Neist olekski olnud ausam lehvitada sinimustvalge asemel hoopis vikerkaare-, puna- või islami rohelisi lippe. Sest tegudes võitlevad nad hoopis sedasorti “väärtuste” eest, mida ise valelikult “euroopalikeks” nimetavad.“

Taavi Pärtel