Eesti rahvas, kas me oleme ennast tagasi pärisorjadeks müünud?

Eelmise aasta lõpus rabas kogu Eesti ühiskonda kiire ja järsk elektrihinna tõus ja tänaseks on selge, et eelolev talv tuleb veelgi hullem. Aga mida teeb eestlane? Tihendab aknaid ja säästab ning annab Norstati uuringus esikoha paadunud varaste erakonnale, kelle varasemast tegevusest annavad märku sõnaühendid “kümme miljonit dollarit”, VEB Fond, kilekotirahad, Autorollo, rahapesu läbi Eesti ja kiirtestihange.

Millal küll jõuab pisukesest jõukusest lubjastunud ajju arusaam, et see valitsus ei ole kellegi sõber? Nende eesmärgiks on ainult tasakaalustatud eelarvega riiki ots otsaga koos hoida, peenhäälestada seal, kus pole kunagi isegi jämehäälestust tehtud, ennekõike aga hoida pudrupaja juures see seltskond, kellel on 30 taasiseseisvusaastaga õnnestunud üht-teist kõhu alla kaapida.

Rahvas seda seltskonda ei huvita. Vaadake selle aasta lisaeelarvet või koalitsioonilepingut – kõik see, mis sinna kirja on pandud, ei ole hool rahva eest ega ka heategu. Need toetused, kompensatsioonid, tasaarvestused ja lisaeraldised on välja käidud ainult seetõttu, et teisiti lihtsalt ei saa – kui valitsus neidki meetmeid, mida nad muide serveerivad abistamise või lausa heatoena, ka ei teeks, siis olekski nad ehtsad tõprad, keda tulebki kootide ja hangudega Toompealt minema peksta.

Aafrikas tuleb sageli ette, et kodusõjas hõivab üks sõjapealik pealinna, laastab, rüüstab, vägistab ja tapab koos oma armeega, aga kunagi tuleb ka temal ette aeg, mil laastatud linnas tuleb taastada veevärk ja elekter, tööle panna poed ja turud, ja nii edasi, muidu riik ei toimi üldse enam.

Ka Reformierakond laastab rohepöördega majanduse, hinnatõusudega võtab inimestelt jõukuse, aga temagi ei saa seda lõputult teha, ja selleks ongi need meetmed, mida nad kriisi tingimustes heategudena välja pakuvad – nad lihtsalt ei saa teisiti, muidu tuleb kollaps kohe.

Kõik see ei käi ainult hetkel võimul oleva Reformierakonna ja tema võimupartnerite, vaid ükspuha millise valitsuse kohta – kui valitsus ei tee peale kosmeetiliste paranduste kriisi lahendamiseks midagi, nagu praegune, siis tuleb talle survet avaldada, kasvõi tänavatel.

Teine moment, milles tuleks eestlasi lausa ärkvele peksta, on Eesti venestamine, mis on just Reformierakonna võimul olles võtnud enneolematu ulatuse. Väljapool Ida-Virumaad, Tallinna ja Harjumaad ei saada sellest võib-olla arugi, aga Tallinnas on vene keel kõigest üle, see pikutab ja laiutab üle kogu pealinna, sealhulgas ka linnavalitsuses. Ei saada sellestki aru, et ukraina põgenikke võib olla õilis aidata, aga enamik neist on venekeelsed ja täiendavad venekeelset keskkonda.

Ja nagu sellest veel vähe oleks – IT-sektor nõuab, et vene spetsialistid saaksid siin elamisload, teenindussektor nõuab, et slaavi teenindajad võiksid ka eesti keeleta hakkama saada, ehitussektor nõuab endisest Nõukogude Liidust tulevaid ehitajaid, maasikakasvatajad ukrainlastest korjajaid. Mitte keegi ei tundu aru saavat, et see ongi seesama venestamine, mille algatas NLKP. Laulva revolutsiooni ideaalidest pole midagi järel – “Peatage Lasnamäe!” oli seal ometigi pealoosung.

Kui Tallinn ja suurem osa Põhja-Eestist venestuvad, siis olemegi nagu hõimukaaslased Marimaal, Mordvas, Udmurtias, Komis ja teistes soome-ugri piirkondades Venemaal – venekeelne pealinn ja suuremad linnad ning küladesse ja taludesse varjunud põlisrahvas.

Kõike seda on juba kümneid kordi välja öeldud, aga kõik jätkub samat rada. Aga enesealalhoiuinstinktita rahvad ongi määratud välja surema või assimileeruma. Viimaste väljasurnud eestlastega kohtume pärast Reformierakonna valitsemise lõppu Toonelas, kuhu aga lähevad pärisorjad, seda ei tea.

Või on eestlastel veel mehemeelt, et ennast kokku võtta ja oma maa sakste, kiltrite ja kubjaste käest tagasi võtta?

UU