Eesti ühiskonnas pole viha kellelegi võõras – ei peaministril ega tädi Maalil

Eestis räägitakse viimasel ajal palju vihast ühiskonnas, kuid ainult EKRE võtmes. Kas see on ka tegelikult nii – ehk on vihaseid rohkemgi?

Jätame tegelikult EKRE kõrvale, sest tema on nagunii peavoolumeedia poolt täielikult demoniseeritud. Ilmselt on see juba isegi privileegiks muutunud, sest rahvuskonservatiivid ei pea teiste poliitkorrektseid ja võltse mänge kaasa tegema.

Mis aga puutub niinimetatud sallivusleeri, siis neil on tegu oma tõelise väändunud palge varjamisega inglimaski taha. Võtame näiteks Eesti 200 provokatsioonis osalenud noored kenad naised – nendelt oodatakse justkui puhast süütust ja soovi kogu maailma kallistada! Tegelikult on selles eas noorte naiste seas omajagu parajaid “bitše”. Noorus ei tähenda alati puhast hinge – eriti mitte Eesti 200 poliitkambas, kus see tähendab vasakäärmuslusega rikutud mõttelaadi ja soovi teisiti mõtlejale võimalikult valusasti virutada.

Võib vaid ette kujutada, mis toimus Vabaduse platsi kõrval kohvikus, kuhu Eesti 200 oli ennast miitinguga samal ajal sisse seadnud. Ilmselt oli provokatsioon ette kavandatud, aga idee võis tekkida ka kohapeal selgest üle ääre voolanud vihast.

Üks stsenaarium võis olla selline. “Näete neid natsinärakaid – sellised tuleks kõige pimedamasse vangikongi panna!” arutlesid ühed miitingut aknast vaadates. “See värdjate kamp tuleks igaveseks ajaks keelata,” nõudsid teised vihast värisedes.

“Kuulge, aga keerame neile mingi käki ja näitame kogu rahvale, millised tõprad nad on!” pakkus üks ja teised läksid kaasa. “Mis läheks kõige paremini peale – ilmselt see, kui need odinlastest kaabakad ründaksid kedagi nõrka ja kaitsetut?” tuli ettepanek. “Aga väga hea oleks ju, kui see oleks isa lapsega – vapper isa kaitseb oma last fašistide eest – see tõmbab neile natsidele kogu ühiskonna silmis vee peale!”

Siis sekkus üks saksa vasakäärmusaktivist. “Ma teen selle ära. Ega nad last lööma nagunii ei hakka, seega saan lapsekäruga rammida küll ja nii, et nemad süüdi jäävad!” lubas ta. Kiiresti lepiti kokku, kuidas tegevus välja näeb, kes filmib ja kes meediale teada annab. Edasi – action, ja kõik aknast jälgima, kuidas asi sujub! Kas nii see lugu ka juhtus, seda teavad ainult asjaosalised ise, kuid väga usutav, et ilmselt nii oligi. Kui mitte juba päevi varem valmis mõeldud.

Ilmselt toimus sama ka enne Tarandi provokatsiooni EKRE meeleavalduse vastu Toompeal. Nädalavahetusel istusid sotsid koos ja arutlesid selle üle, kuidas miitingu mõju nulli viia ja leiti – tuleb teha nii, et miski viiks rahva tähelepanu rändepaktilt kõrvale ja hävitaks samas EKRE algatuse. Ja mis see võiks olla – mõistagi mingi intsident miitingul, mis näitaks EKRE-t ja meeleavaldajaid halvast küljest, vägivaldsete ja pahatahtlikena. Meedia kruvib asja üles ja EKRE poliitilise manifestatsiooni mõju ongi nulli viidud!

“Me peame tegema nii, et ekrelased näeksid välja nagu viimased natsid!” pakkus keegi sotsidest, näiteks Mikser. Vakra lisas: “Nii saame rändepakti teema täiesti kõrvaliseks muuta ja kõik EKRE kallale ässitada.” “Ja see tõmbab EKRE maine nii alla, et nad kaotavad populaarsusuuringutes kogu oma poliitilise kapitali ja valimistel ka need kaheksa kohta, mis neil on,” lootis Ossinovski.

Mõistagi teatas Tarand kohe, et tema on nõus löögi enda peale võtma. “Ma olen varemgi selliseid asju korraldanud, see on mul käpas,” kiitles ta. “Katsun nad viia selleni, et nad mulle virutaks ka – ja siis meediasse!” Katri Raik sai ülesandeks korraldada nii, et Tarandi joobeaste kohe ära kontrollitaks ja olematuks tunnistataks, veel paar kõnet oma inimestele meediasse ja jälle – action! Muide, Tarand võis siin ka spetsiaalse lähetusega olla, sest rändepakti vastane meeleavaldus pole naljaasi – kuidas ta muidu Euroopa Parlamendi tööpäeval Eestis olla sai…

Pisut kirjanduslikult kõlab, aga ilmselt kuidagi nii need asjad ka käisid. Kogu see härrassotside kamp pole mingil juhul heasoovlikud, õilsad ja abivalmis – nad on oponentide suhtes pahatahtlikud, õelad ja valmis mistahes vahendeid kasutama ehk eesmärk pühitseb abinõu.

Kas tõesti keegi usub “poliiteliidi” siirust, kui nad on “mures” viha kasvu pärast Eesti ühiskonnas? Et tulevad kokku president Kaljulaid, peaminister Ratas, siseminister Raik, Riigikogu esimees Nestor ja paljud teised, ning arutavad: “Eesti ühiskonnas on liiga palju viha – me peame pingeid maha võtma. Kutsume kõik poliitilised jõud kokku, katsume läbi rääkida, leiame ühisosa ja oleme sõbralikumad. EKRE on osa ühiskonnast – ka temale tuleb koht leida, et ühiskonnas sidusus kasvaks!”

Lootke vaid! Ilmselt kõlab see jutt hoopis nii: “See k…di EKRE tuleb ära nullida! Muidu on kõik erakonnad nõus Euroopa Liidu poliitikat järgima, ainult nemad ajavad sõrgu vastu! Nad ju rikuvad kogu meie välispoliitika ära, ässitavad rahvast meie vastu üles, torgivad asjades, mis pole nende asi! Teevad Brüsseli silmis meie maine maha ja panevad Euroopa Komisjoni meie lojaalsuses kahtlema! Nad tuleb maatasa teha, et nad ühtki kohta enam Riigikogus ei saaks ja üldse poliitikast kaoks!” Edasi tulevad juba konkreetsed ettepanekud ja juhised.

Kogu sallivusleer on juba ammu võidelnud “vihaõhutuse” vastu barrikaadidel, ajanud püsti riste, kuhu “sallimatud” naelutada, tassinud kokku inkvisitsiooni tuleriitu, seadnud valmis piinapingid – kõike selle nimel, et vähesed ellujäänud saaksid olla üks suur sõbralik pere ja teha üks suur kalli-kalli!

Eesti ühiskond on tõesti viha täis. EKRE liikmete ja toetajate viha tuleb sellest, et ümberringi on nii palju võltsi, kahekeelsust, reeturlikkust, lömitamist suurte ja võimsate ees. Kartellierakonnad on pöördes sellest, et on keegi, kes ei lase neil rahulikult toimetada, eestlust ja suveräänsust laiali jagada, Eestit europrovintsiks muuta, taskud eurorahadega täita ja nii edasi. See vastastikune viha oli, on ja jääb ning seda ei kustuta ei vihakõneseaduse kehtestamise, EKRE-vastaste laimukampaaniate ega isegi mitte vaikiva ajastuga.

Mis aga puutub tädi Maalisse, siis tema on vihane, sest 27 aastat taasiseisvusaega tähendab talle endiselt vaid mõnesajaeurost pensioni.