Eesti välispoliitika, EKRE mehed-naised ja need teised

Teisipäeval toimus Riigikogus väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu, kus väliministri ettekandest ja üldistest sõnavõttudest jäi kõlama klassikaline loosungitest kokku pandud pilt – agressiivne Venemaa, ühtsed liitlased ja Eesti edukas välispoliitika.

Muidugi on avalikkusel hea kuulda, et julgeolekuohtudest hoolimata on meie leer teinud kõik, et sõjaohtu vähendada või sootuks ära hoida, aga tegelikult jääb sellisest klantspildi maalimisest tavainimese teadvusesse suhteliselt vale arusaam.

Kunagi kritiseeris Mart Helme Saksamaad nõrga sõjalise võimekuse pärast ning soovitas igaks juhuks luua “plaan B” – selle peale tõusis kogu peavoolupoliitika tagajalgadele, süüdistades EKRE juhti liitlassuhete õõnestamises. Ei möödunud aga eriti palju aega, kui meie oma peavoolumeedia kirjutas sellest, kuidas kõik Saksa allveelaevad on dokkides ja õhku saab tõusta vaid väike protsent lahingulennukitest.

Ka teisipäeval kiskusid EKRE poliitikud välisminister Eva-Maria Liimetsa loodud klantspildilt kassikulla ja karra maha. Peeter Ernits tuletas meelde, kuidas alles hiljuti kiideti valitsuskoalitsiooni häältega heaks Mali missiooni jätkamine, kuigi on teada, et selles riigis on nii ebademokraatlik sõjaväehunta kui ka Vene sõjaväestatud rühmitus Wagner. EKRE hääletas missiooni vastu ja viimased teated räägivadki lääneriikide missiooni lõpetamisest Malis.

Ernits tõi näiteks ka USA paanilise põgenemise Afganistanist, kusjuures veel viis kuud enne seda käis viimase maailma riigipeana Afganistanis Eesti president Kersti Kaljulaid, kes rääkis seal selliseid jutte, nagu oleks demokraatia areng riigis ka edaspidi kindel. EKRE saadik küsiski arutelul, et kas Eesti diplomaatia ja välisministeerium tõesti ei näe ette ohtlikke arenguid ega hoiata nende eest meie poliitikuid?

Ruuben Kaalep juhtis tähelepanu sellele, kui vale on Tartu rahu põhimõtteid lammutav Vene-Eesti piirileping üldse ja kui vale signaali annab maailmale see, et Eesti valitsus asus selle kinnitamist peale suruma just ajal, mil kogu maailm koondub Vene agressiivse sõjalise poliitika vastu. Paul Puustusmaa rääkis sellest, et kuigi valitsus väidab, et piirilepe loovat mingi selguse, pole ka rahvusvaheliselt tunnustatud piirid takistanud Venemaal Krimmi okupeerimist ja Ida-Ukrainas separatistliku mässu tekitamist, samuti Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Transnistria muutmist Vene protektoraatideks. Henn Põlluaas arvas, et Eesti alasid loovutav piirilepe oleks väga halb märk oma maid kaotanud Ukrainale.

Merry Aart tuletas välisministrile meelde, et meie liitlased, eriti suurriigid, on teinud mitmeid samme, millest võib välja lugeda separaatseid sidemeid Moskvaga Ukraina selja taga. Paul Puustusmaa meenutas välisministrile, et tema koduerakonnal on koostöökokkulepe Vene võimuparteiga. Urmas Reitelmann küsis, et miks pole Eesti avaldanud jõulist toetust Leedule nende vastasseisus Hiinaga.

Leo Kunnas küsis ministrilt: “1994 oli Venemaa üks kolmest riigist Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia kõrval, kes garanteerisid Ukraina territoriaalse terviklikkuse pärast seda, kui Ukraina loovutas oma tuumarelvad Venemaale. Ja selle lepingu eluiga oli täpselt 20 aastat. Küsiksin: kas kõige selle kontekstis on vähimatki garantiid, või ma ei küsiks garantiid, vähimatki lootust, et kui me selle piirilepingu sõlmiksime, siis Venemaa ka sellest pikaajalises perspektiivis kinni peaks?”

Nagu näha, “rikkusid” EKRE poliitikud täielikult ära välisminister Liimetsa loodud klantspildi Eesti edukast välispoliitikast. Tegelikult pole see sugugi edukas olnud, sest Afganistani läbikukkumine toimus ajal, mil Eesti oli ÜRO Julgeolekunõukogus, kus selle riigi probleem oli kogu aeg päevakorral, aga läks nii, nagu läks.

Arutelu Riigikogus tõestas, et Eestil puudub oma välispoliitika, see, mis on, tähendab järellohisemist suurte riikide välispoliitikale, ning seetõttu ei räägita ka tegelikest probleemidest, vaid avalikkusele esitatakse klantspilti, mis on tegelikkusest väga kaugel.

UU