Eestis elava türklase jutt “rahuusust” ei veena võõraste sisserännet toetama

Arvamus,
- Updated
Türgi-meelne võitleja Süürias. Juba selline pilt paneb mõtlema, kas islam ja Türgi kokku panduna ikka rahu tähendavad.

Eestis elava türklase jutt ERR-is “Celal Yildirim: mošeest tähtsam on usuvabadus, dialoog ja hirmu vähendamine” ei veena milleski, sest kui tema käitubki sekulaarsusest lähtuvalt, siis enamik tema usukaaslasi nii ei talita. Palju ilusaid sõnu ei aita umbusku vähendada, kui teod räägivad vastupidist.

Alustuseks võiks Yildirimile meelde tuletada, et kui Eestisse koliks kolm Türgist pärit inimest – president Erdogani ja opositsionäär Fethullah Güleni toetajad ning kurd – siis tuleks karta ragistamist, sest Saksamaal ja mujal Euroopas, kus selliseid inimesi loetakse miljonites, klaarib Türgi diasporaa oma kodumaiseid vastuolusid tänavatel.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Yildirim  väidab, et islamiäärmuslaste korraldatud rünnakutel pole kohta tema religioonis ja uskumuses. “Tahaksin minna tänavale ja valju häälega hüüda: “Mina olen moslem, need, kes vägivallategusid teevad, ei ole moslemid! Sest islamis sellist asja pole! Sest islamis on ühe inimese tapja kogu inimkonna tapja ja läheb igavesse põrgusse!” ütleb ta.

“Terrorismi põhieesmärk on teatud sündmusele, poliitilisele sõnumile või konfliktile tähelepanu tõmmata,” väidab türklane. Jah, nii see on, aga vaid Allahi nimega suus lastakse iseennast keset rahvamassi pommiga ribadeks. Ükski usk maailmas ei anna äärmuslastele võimalust oma tegusid jumalaga seostada – on keegi kaasaegses maailmas massimõrvu Kristuse nimel sooritanud?

Kui jälgida kohti, kus praegu islami nimel selliseid tegusid tehakse, jääb ka kahe käe sõrmedest puudu, ja islamistlikud sõjad aina laiendavad oma verist haaret. Kui tegu on rahuusuga ja äärmuslased pole õiged moslemid, siis kuidas saab üks usk võimaldada nii palju valetõlgendusi, mis matavad pool maailma ususõdade alla?

Ja kuidas saavad inimesed väheseid Celal Yildirimeid usaldada, kui ühe sellise kohta tuleb kümneid ortodokse, kelle jaoks on islam nii püha, et seda ei tohi isegi sõnavabadusega maades kritiseerida.

Kui jätta kõrvale ka sõjategevus islami nimel, siis Euroopa kristlikus ruumis on suureks probleemiks islamikogukondade kasv, mis tõrjub välja euroopaliku kultuuri ja ellusuhtumise. Kui Eestis on Celal Yildirimi pere, siis on meil üks lojaalne türgi pere – aga kui siin on kümme tuhat türklast, siis on meil lojaalsus Türgile, nende suhtumisele kurdidesse ja armeenlastesse, ning lahkhelid meie suhtumistes hakkavad aina kasvama.

Yildirim ütleb, et “Vähemusgruppe on selle tõttu aastaid ja sajandeid taga kiusatud. Just sellepärast peame andma vähemustele õiguse end tutvustada, neid ilma eelarvamusteta kuulama”, aga ta ei ütle, kas on ise valmis armeenlasi Mägi-Karabahhi küsimuses eelarvamusteta ära kuulama. Tema kodumaa toetas küll nõu ja jõuga armeenlaste vastaseid.

Tegelikult tahab Celal Yildirim islamit Eesti osaks muuta, millele vihjavad laused: “Ka islamit peame õppima selle esimeselt esindajalt, prohvetilt, tema kaaslastelt. /…/ Unistan, et mošee oleks, kuid samas, see ei ole tähtsaim küsimus. Tähtsam on usuvabadus.” Kui on usuvabadus, siis pole õigust ka sisserändajate soovitud mošeest keelduda – Türgi ametliku poliitika osaks on üle maailma islami pühakodade ehitamise rahastamine.

Yildrim lõpetab: “Meievaheline õhuke joon seisneb ainult erinevates uskumustes. Muud väärtused on meil ühised: need on inimõigused, moraal, väärtused ja demokraatia.”

Kõik selles on vale. Uskumused lahutavad meid kohe kindlasti, aga lisaks on inimõigustega tema kodumaal väga pahasti, meie ja nende moraal ja väärtused erinevad päris palju ning demokraatia puudustest Türgis räägib ka Euroopa Liit, kuhu Eesti kuulub. See liit on Türgi kuulumise ühendusse sama hästi kui välistanud, sest Erdogani-Türgil on liberaalse Euroopaga vähe ühist.

Türgis on 80 miljonit inimest, peamiselt türklasi, kellel pole eksistentsiga vähimatki probleemi. Eestis on 1,3 miljonit inimest, eestlasi neist alla 900 000 tuhande. Meil on juba 300 000 teise suurrahva esindajat – no ei taha siia veel kümneid tuhandeid täiesti teisest kultuurist inimesi.

Ainuüksi üks Celal Yildirimi artikkel  tekitab sedavõrd palju kahtlusi ühe islamiusku inimese sõnade siiruse suhtes, seega ei maksa nüüd “rahuusu” propageerijatele kohe “Welcome” karjuma hakata.

Lõpetuseks teeks loetelu riikidest, kus sõditakse või tehakse teisi hirmutegusid islami nimel: Türgi, Süüria, Iraak, Jeemen, Pakistan, Afganistan, India, Tai, Filipiinid, Liibanon, Liibüa, Egiptus, Alžeeria, Mauritaania, Tuneesia, Sudaan, Mali, Tšaad, Niger, Nigeeria, Kamerun, Burkina Faso, Elevandiluurannik, Kesk-Aafrika Vabariik, Uganda, Keenia, Tansaania, Mosambiik, Kamerun, Somaali, Sri Lanka jne. Ja mõistagi need Euroopa riigid, kus sõnadega “Allah akbar” pussitatakse, tulistatakse, sõidetakse kaubikutega inimestele otsa ja tehakse muud kurja.

UU

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused