Eestis leviv kurjategijate õigustamine ja “mõistmine” läheb juba üle igasuguse piiri

Eesti politsei näib vahetevahel olevat kui hägune ilmutus teisest dimensioonist.

Üha enam ajab inimesi masendusse ja vihaseks see Läänes ja nüüd ka Eestis levinud mõistmise, andestamise, alandlikkuse ja kõrvalejäämise kultus, mis lõpptulemusena viib kuritegevuse vohamiseni.

Kui inimene tapab teise, on see paha. Kui ta tapab kümme, on see väga paha. Ainult et Pariisi revolutsiooni aegsetes giljotiinide vereojades sündinud liberalism ei luba ka siis kaabakalt elu võtta, keelates endale õiguse ühiskonda sel moel kaitsta, vaid tõttab teda ümber kasvatama. Kurjategijal on võõrandamatu õigus elule, kõigil teistel… teatud reservatsioonidega, nii kuis saatus ette näeb, ütleb liberaalne maailmavaade, ja saadab veriste kätega kaabakad ühiskonna rahakotile elama, tõsi küll, veidi piiratud tingimustes.

Kurjategijate puhul tormatakse kohe nende tegudele õigustusi otsima, süüdi lavastatakse ümbritsev keskkond, rasked ajad, õnnetu lapsepõlv, jubedad sündmused – tema on kõigest kõigi nende ohver. Edasi muretsetakse, kuidas tema õrn hingeke vanglajubedused üle elab, milline saab olema tema reputatsioon karistamise järel, millised tema inimõigused saavad riivatud ja nii edasi. Ka karmima karistuse, sealhulgas eluaegse vangistuse puhul võib mingil ajal “hea käitumise” eest amnestiat saada, kuigi see korralikkus tuleneb tavaliselt sellest, et vanglas pole pahategudeks võimalusi või pole mõtet, ehk saab korralikuna näides varem lahti!

On keegi midagi kuulnud kuriteo ohvrite rehabilitatsioonist? Mina kusagil midagi olen, aga hirmvähe, ja kunagi pole minu käest keegi tulnud küsima annetust selliste inimeste aitamise fondi (annaksin iga kell!). Küll aga tuleb seda küsima Eesti Inimõiguste Keskus, et vedada siia üle Vahemere saabuvaid musti ja tõmmusid kurjategijaid.

Läänelik mentaliteet on meeletult kurjategijakeskne ja ohvrivaenulik – ollakse jõutud juba selleni, et migrantide ohvrid paluvad oma vägistajate käest andeks, sest ei osanud arvata, kuidas nood on “kannatanud” sõdades, kus olid ise osalised. Kuritegude õigustuseks kõlbab lausa kõik, mis kurjategijat väidetavalt traumeeris ja kuplialuse sassi lõi.

Järgmine masendav moment on see, kui rangetesse reeglitesse on surutud enesekaitse ja kui ruttu võib ohver ise kurjategijaks tembeldatud saada. Vastu hakanud rünnatavat vaatab ka politsei kohe sellest vaatevinklist, et ega ta enesekaitse piire ei ületanud ehk siis teda võetakse potentsiaalse kurjategijana. Samas võivad kaagid, eriti noored (kui ohver on vanem), süüdistada vastuhakkajat hoopiski enda ründamises, ja sageli jääb neile ka õigus, sest neid on oma väidetes rohkem.

Tegelikult peaks ühiskonna suhtumine olema selline – kui pereisa laseb püstolist maha viis tema lähedasi noaga rünnanud kurikaela, siis ei tohiks teda süüdistada selles, et ta ei oodanud, kuni kurjategijad omale püstolid toovad, vaid autasustada teda õigeaegse tegutsemise, kodanikujulguse ja mehelikkuse eest!

Ohvri- ja arguskultus on meie ühiskonda ennast vähkkasvajana sisse söönud. Mõne aja eest rääkisid ühe tuntud taipoksiklubi poksijad avalikult meedias sellest, et suurt kampa tänaval kohates panevad nad jooksu – ja kogu avalikkus aplodeeris neile, eriti naised. Poksijad reklaamivad avalikult argpükslust nii naiste kui ka võitluskunste õppida soovivate poisikeste ees! Põhjendus kõlas umbes nii, et nad võivad oma oskuste juures liiga kõvasti lüüa (kas siis erinevaid võtteid ei õpetata?) ja selle eest vangi sattuda, pealegi saavat suurem kamp neist nagunii jagu.

Mina tahtnuks küsida – mis tunne võib teil olla, kui te pärast jalgalaskmist loete järgmise päeva ajalehtedest, et sama kamba teele jäid neiu ja noormees, kellest esimene vägistati, teine peksti poolsurnuks, kuid teie, võitlejad, kes oleks saanud neid takistada, hoopiski põgenesite. Minu wado-ryu õpetaja Tanel Lihtmaa rääkis küll, et õige võitleja katsub võimalusel kakluse alati ära hoida, aga kui midagi enam üle ei jää, siis tuleb täiega anda!

Lääne ühiskonnale omaselt tahab ka Eesti riigivõim, et inimesed loodaksid vaid jõustruktuuridele ega teeks midagi enda ja pere kaitsmiseks. Paraku kärbitakse Eesti politsei tiibu pidevalt ja kui nemad kord kuriteopaigale jõuavad, on ka laip peidetud ja jäljed koristatud. Noortekampade vägivalda nad igastahes ennetada ei suutnud ja nüüd käivad ministrid pargis pätte vitsaga hirmutamas. Või “räägivad” nendega…

Kogu selle ohvrikultuse ja kurjategijate “mõistmise” juures pole valitsused eriti rahva arvamust küsinud – surmanuhtluse moratoorium on enamasti kehtestatud riigiüleste või valitsusväliste organisatsioonide nõudel, vaid harva on selles küsimuses tehtud rahvahääletusi. Rahva tegelikku arvamust iseloomustab Leedu juhtum, kus isa tappis oma tütre pilastanud ja tema elu hävitanud kõrgemad ametnikud, sest teadis, et nood tuleks loost puhtalt välja. Kui teda üle Euroopa taga otsiti, kirjutasid inimesed sotsiaalmeedias avalikult toetusavaldusi ja teatasid, kust ta võib varju leida, ilma et teda välja antaks, kuigi selliste pakkujate poolt oli tegu otsese seaduserikkumisega.

Ka Eestis tuleb lõpetada kurjategijate siidkinnastes kohtlemine, karmistada karistusi ja ennetada kuriteod otsese nulltolerantsiga, samuti tuleb rohkem rõhku pöörata ohvrite abistamisele. Piiridel tuleb kehtestada kontroll, et täiendavad kaabakad siia ei tuleks.

Kui aga sotsid ja kõikvõimalikud sallivuslased tahavad endiselt mõista ja andestada, siis alustage EKRE “vihakõnelejatest” – ka nemad on palju kannatanud ja näinud pealt tohutult räigeid vasakliberaalseid kuritegusid, nagu riikliku suveräänsuse loovutamine, traditsioonilise perekonna hävitamine, Brüsseli ees lömitamine, võõraste sissevedamine, maapiirkondade ääremaastamine ja nii edasi. See mõjub rahvuslase hingele laastavalt ja ajab vihakõnesid pidama, seega olge meiega mõistvad ja andestavad ning andke oma panus, et need kuriteod Eestist kaoksid.

Kommentaarid