Eestit on vaja vaid rahvuse, keele ja kultuuri hoidmiseks, kõik muu saab europrovintsist lihtsamalt kätte

Arvamus,
- Updated
©UU
Nii ehitatakse euro-Eestit.

Me pole veel näkku vaadanud tõele, et Eesti riiki on vaja vaid eestlastele eestluse hoidmiseks, jõukuse ja heaoluühiskonna saaksime kümneid kordi lihtsamalt kätte sulastena, kõike maailma vägevatele maha müües.

EKRE-vastases retoorikas mängitakse sageli sellele, et rahvuskonservatiivid tahtvat Eesti Euroopa Liidust välja viia, samas kui kolm neljandikku eestimaalastest olevat endiselt EL-i liikmelisuse poolt, nagu oldi ka 2003. aasta referendumil.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kogu see jutt kubiseb pooltõdedest. EKRE on rahvusriikide EL-i poolt, kuid on vastu selle föderaliseerimisele ja kui riigi suveräänsust juba liialt käest võtma-andma kiputakse, siis tuleb ka Estexit ette võtta. Praegu see otseselt päevakorral pole.

Me ei ühinenud tänase Euroopa Liiduga

Mis aga puutub Euroopa Liitu astumisse 2004. aastal, siis oli tollane EL midagi täiesti teistsugust, kui on praegune Saksamaa käpa all olev, föderaliseerumisele suunatud, ähvardav, karistav ja oma tahtmisi peale suruv Junckeri EL. Tollal antud mandaat kehtis teistsuguse EL-i kohta, kusjuures ükski Eesti valitsus pole teinud midagi, et ühendus meile sobivana hoida – nad on truualamlikult kõigi negatiivsete muutustega kaasa läinud.

Ka praegu on toetus Euroopa Liidule Eestis rekordkõrge, kuid see ei tähenda, et meie inimesed oleks nõus selle ähvardavalt tatti pritsiva Junckeri kambaga. Meie inimestele on aastaid sisendatud, et oht Venemaa poolt on sedavõrd tohutu (mis ongi õige), et meie ei saa kuidagi EL-ita hakkama ja peame seetõttu osa suveräänsusest ära andma (mis on samavõrra väär). Me ei märka, et EL-ist tuleb Kremliga samavõrdselt jõhker oht kõiki allaneelava islami ja pagulasmassi näol.

Ka see on täiesti vale, nagu oleks EL julgeolekutagatis – selleks on hoopis NATO, millesse kuuluvad Lääne-Euroopa riigid, EL-i liikmesriigid, on oma sõjalise võimekuse täiesti käest lasknud. Majanduslikult aga on EL-i pigem meie tühjaksimeja kui abistaja, ja seda eriti Saksamaa. Me vaatame küll õndsa näoga, kuidas Brüssel meile europataka ulatab, kuid ei pane tähele, kuidas ta samas teise käega meie taskutes sobrab.

Me pole EL-is kellelegi võlgu

Kust tuleb Saksamaa 9-protsendiline väliskaubanduse ülejääk – kas mitte see pole mitte ka USA-EL-i kaubandussõja ajend? Või miks on Balti riikide põllumehed siiamaani saanud vaid osakese neist põllumajandustoetustest, mida saavad märgatavalt soodsama kliimaga vanad liikmesriigid, Kesk- ja Lõuna-Euroopa maad, kus sageli korjatakse aastas kaks saaki? Meid lüpstakse kohe täiesti kindlalt ja vaid Brüsseli poolt uinutatud või äraostetud Eesti võimupoliitikud võivad rääkida sellest, kui palju me oleme sealt saanud. Ja kui olemegi, siis ausalt, mitte kingitusena, nagu kartellipoliitikud püüavad rahvale tõestada.

Naastes eestlaste toetuse juurde EL-ile peab nentima, et paljud arvavadki nii: “Me ei saaks siin Venemaa kõrval üksi hakkama, me peamegi olema osake Läänest ja seetõttu loobuma ka osast suveräänsusest!” See on väga tugevalt sisse imbunud ka rahvusmeelsetesse eestlastesse ja piltlikult võttes tähendab see kurba tõde – me leiame, et kellegi poole peame me nagunii küürus olema, ja hetkel eelistame seda olla Brüsseli suunas. Me ei saa justkui isandata hakkama.

Ennast eliidiks pidav seltskond kardab vastutust rahva ja riigi eest

Eesti poliitiline eliit on juba ammu loobunud peremeheõigustest, sest sulane olla on lihtsam, keegi teine otsustab valuküsimused tema eest ära ja selle nimel võib ka osa endast temale müüa. Eesti võimurid kardavad oma riiki juhtida ja tõeliste väljakutsetega silmitsi seista – mäletate, milline soigumine läks lahti, kui selgus, et eurorahasid on järgmiseks EL-i eelarveperioodiks kõvasti kärbitud.

Balti riigid erinevad teistest Ida-Euroopa maadest selle poolest, et me olime täielikult okupeeritud – teistel maadel oli küll sotsialistlik kord, kuid omariiklus siiski olemas. Nemad näevad selgelt sotsialismist tuttavaid lollusi Euroopa Liidust esile kerkimas ja kunagise NLKP varju Euroopa Komisjoni taga ning julgevad selle vastu ning suveräänsuse eest võidelda, sest neil omariiklus veres ja nad ei näe EL-i föderaliseerumises sellele alternatiivi. Venemaa ees värisevad Balti riigid on seevastu valmis turvalisuse eest oma peremeheõigustest loobuma. See on ohtlik tee, sest Venemaa ja Saksamaa lähenemine lubab eeldada, et meie mahamüümise stsenaarium on täiesti reaalne.

Eestis ei vaata keegi alternatiivseid variante Brüsseli ja Kremli vahel – ei USA-le orienteerumist, ei ühinemist Visegradi blokiga EL-i sees ega ka Šveitsi moodi neutraalsust, ainsa reaalse variandina võetakse Merkeli ja nüüd ka Macroni sabas sörkimist.

Oma riiki on vaja ainult eestlastele, teistele sobib ka oblast või osariik

Olgem ausad – suveräänset Eesti rahvusriiki ei vaja mitte keegi peale eestlaste endi ja selle riigi eksistentsi ainsateks põhjusteks on oma rahvuse, keele, kultuuri ja ajaloo, aga ka elamiskõlbliku keskkonnna hoidmine. Kõike muud saame me rahvusriigita või käest antud suveräänsusega tükk maad lihtsamalt kätte, eriti just majandusliku jõukuse.

Meid on kõigest 900 000, neistki sadakond tuhat mujal töötamas ja me saame edukalt ka kellegi provintsina hakkama. Rajame Helsingi tunneli ja Rail Balticu, müüme metsad tselluloosiks, parseldame maha põlevkivi ja fosforiidi, kolime kõik Harjumaale ja Tallinnasse, teeme palgatööd ja elame korterites, naudime e-riiki ja reisime mööda maailma, kutsume neegrid ja araablased oma jõukusest osa saama – uskuge, me elame just sel moel paremini, kui me oleme ajaloo jooksul kunagi elanud. Selleks pole Eesti Vabariiki vaja! Kuigi jah, verise noaga moslem pole just parim naaber ja oma tütred tuleb vägistajate eest niqabi taha ära peita.

Kõik teised peale EKRE on europrovintslased

Muidugi on seal ka paar valusat momenti, kus me muutume jeestlasteks või saavad meist “estonians”, lõpuks aga sooneutraalseks kogumiks “people of Earth”. Ja ma usun, et on olemas päris suur kamp, kuhu kuuluvad Kesk-, Reformi- ja Vabaerakond, sotsid ja isamaalased, Eesti 200, euroametnikust presidentinna ja veel palju karvaseid ja sulelisi, kelle jaoks tulevik tähendabki Eestit, mis on äravahetamiseni sarnane mõne multikultuurse Saksa liidumaa või Hollandi provintsiga, mille reljeefis kõrgub minarett ja neeger longib tänaval.

Eestis on praegu ainult üks erakond ja see on EKRE, kes seab oma eesmärgiks suveräänse Eesti riigi allesjäämise, kus isamaa (väikese tähega), emakeel, talukultuur ja valgenahaline eesti keelt kõnelev rahvas hoitud oleks. Ükspuha mida teised ka ei räägiks, nende tee viib turuplatsile, kus “maha müüme kõik oma usud ja tõed”!

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused