Eestit väärtustab arusaamine vabaduse hinnast, mitte glamuurne vastuvõtt Viljandis

Arvamus,
©Uued Uudised
Esti peab hoidma oma vabadust, mitte üle võtma võõraid väärtusi. Pilt on illustratiivne.

Eesti Vabariigi 102. sünnipäeval on juubeldamise kõrval paslik endalt küsida, mis on iseolemise hind ja millise piirini võime sellest loobuda?

Me seisame aastal 2020 taas teelahkmel, millest ühele poole jääb see vabariik, mille nimel võideldi ja millest unistati, ning teisale kodukohatut maailmainimest ülistav globaalideoloogia, mis oma võltsnaerataval ja salakavalal moel püüab poetada südameisse usaldamatust oma riigi vastu.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Statistika järgi on Eestlaste keskmine sissetulek jõudsalt kasvanud ning SKP tõusule vihjates kinnitavad paljud poliitikud ja muidu suunamudijad väsimatult, et Eestis pole kunagi olnud nii hea elada kui praegu. Küllap on neil omajagu õiguski, ent hea elu märgiks pole üksnes võimalus rohkem kulutada – südames peab olema rõõm, hinges teadmine, et riik, mille kodanik oled, kestab ning kogub jõudu, kaitstes igaüht, kes on tema vastu aus, peab kalliks kohalikke kombeid, keelt ja tavasid.

Just selles osas on 2020 oma 102. sünnipäeva pühitsev Eesti keerulises seisus. Me ei tea, kuhu tee meid viib. Peame uuesti mõtestama sihid ja soovid, mis sisalduvad läkituses kõigile Eestimaa rahvastele, ja seda mitte palaganina Tammsaare pargis meie riikluse alusdokumenti maailma erinurkade keeltes maha vuristades, vaid kaaludes kainelt neid võimalusi mida Iseseisvusmanifest meile vabade kodanikena annab.

Meil tuleb olla hoolas iseseisvuse kaitsel, sest kui uskuda viimast avaliku arvamuse küsitlust, on ligi kümnendik eestimaalastest nõus nende ohtlike vaadetega, mida esindab ühiskonda lõhestava globalistliku projektina sündinud liikumine Eesti 200. See on märk identiteedivabast põlgusest nende väärtuste suhtes, mis muudavad maailma mitmekesiseks imetlusväärseks paigaks, kus on kohta nii suurtele kui väikestele riikidele ning rahvastele, ning kuhu mahub ka tilluke Eesti, võrdväärsena teiste vabade riikide seas.

Eesti Vabariigi sünnipäeval tuleb meenutada, et meie saatus on olnud erakordselt traagiline. Vähe on Euroopas maalappe, mille järele on aastasadu nii kirglikult keelt nilpsanud erinevad suurvõimud. Üle sajandite orjaaja, Saksa ja Taani ordule, Rootsi ja Vene keisritele allutatud, ent lõpuks end vabaks võidelnud maa, jõudis just väljuda majandussurutisest, kui poliitilise vastasseisu tõmbetuules vajus vaikivasse ajastusse, mis nõrgestas riiklust selleni, et 1939 loovutati üürike iseolemine taas.

Alles 1991. aastal avanes võimalus jätkata riigi ülesehitamist. Kui edukalt või vähemedukalt see on toimunud, saame täna kõik oma kogemustest lähtuvalt hinnata. Aga ühes võime olla kindlad, see Eesti, mille sünnipäeva tähistame, on parim, mida võisime loota ning seda vaatamata hetkepoliitika uperpallidele, opositsioonijõudude mahitatud vihkamisõhkkonnale, Euroopa Liidu kõikuvast poliitikast tingitud segasele tulevikuvaatele ja migratsioonisurve tugevnemisele.

Eesti vabariigi 102. aastapäeval meenutagem parimat, mida iseseisvumine on meile andnud. Läinud sajandi üheksakümnendad kuulutasid uut aega, kus polnud kohta impeeriumimeelsusele, rahvaste allasurumisele, kodutunde naeruvääristamisele. See oli aeg, mil õpiti taas usaldama oma jõudu, ulatama naabrile kätt, sammuma koos avanenud võimaluste teel. Seda avatud ja enda jõusse uskuvat rada tuleb meil edasi liikuda – eksides ja taas sihid leides, pettudes, kuid lootust minetamata.

Aastal 2020 seisame kümnendi lävel, kus äärmuste mõju hakkab kahanema ning taas tõusevad ausse need väärtused, mis on hoidnud maailma aastatuhandeid paigana kus armastatakse, luuakse peresid, kasvatatakse lapsi. Ei tule maailmalõppu nagu kliimahüsteerikud ennustavad, ei saabu kahte miljonit migranti nagu rõõmsalt kuulutas üks üleõppimisest vaevatud kunstiinstituudi professor, ei kao põlisrahva ega rahvusvähemuste kultuurid. Me kestame!

24. veebruaril tähistab igaüks, kes end südamega Eestis tunneb, oma riigi aastapäeva. Just arusaamine vabaduse hinnast väärtustab meie riiki, mitte glamuurne vastuvõtt Viljandis, millele kulutatud 250 tuhat eurot oleks võinud annetada lastehaiglale meditsiinilise aparatuuri muretsemiseks. Aga tuleb mõista sedagi, et kui armastust vähe, peab hingekõledust korvama särava etenduse, uhkeldava pidulaua ja šikkide riietega.

Kodanikkonda ei saa aga jagada harituteks ja rumalateks, kaalukateks ning väheväärtuslikeks nagu teeb meie enesekeskne meedia. Rahvas, see ongi riik ning kes ei usu rahva tarkusesse, ei usu ka riiki.

Olen varemgi kasutanud pidupäevamõtisklustes igiväärtusi kandva Anton Hansen Tammsaare aastast 1916 pärit mõttelaastu: „Veel maksab unistada, veel peab unistama, sest me oleme vähem unistanud, kui kodumaa lubab.“ Unistagem algaval kümnendil oma kodumaa paremaks kõigi jaoks, kes Eestis elades armastavad seda maad. Head Vabariigi aastapäeva!

Vsevolod Jürgenson, Mustamäe Linnaosakogu liige

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused